Käimasoleva lugejamängu raames ootame teie kirju parimatest või halvimatest komplimentidest, mida olete saanud. Päris paljud lugejad on juba oma komplimente jaganud, seega avaldame need, mis on meile juba saadetud. Eks igaüks otsustab ise, kas tegemist on parimate või halvimate komplimentidega.
Kunagi tegi üks sümpaatne mees mulle järgmise komplimendi: «Me kõik teame, et inimene pärineb ahvist. Aga sina pärined küll ühest väga ilusast ahvist.» Kuna ma olen alati meestes huumorimeelt hinnanud, siis see kompliment jääb küll eluks ajaks meelde!
***
Tantsisin kellegagi ja korraga märkasin üht vana tuttavat. Naeratasin talle, ta naeratas vastu. Läksin siis tema juurde ja küsisin, et kas ta on ikka see, kelleks ma teda pidasin. Tema vastas, et ikka on ja küsis, et kas mina olen Kätlin. See aga ei ole minu nimi. Ütlesin siis enda oma, vana tuttav tundis mu küll ära, kuid oli ikka väga hämmingus. Võtsime baarist joogid, ta ei suutnud ikka veel oma silmi uskuda ja ütles: «Enne olid sa ikka paks, aga nüüd täitsa beibe!» Tegelikult nägin teda viimati umbes kuus aastat tagasi, olin siis ise umbes viis kilo kergem. Ei teagi oli see siis hea või halb kompliment.
***
Kunagi tegi üks noormees mulle vahva komplimendi: «Kui mina oleksin lõhe, mis sa minuga teeksid?» Mind valdas kerge hämmeldus ja vastasin küsiva näoga: «Fileeriksin?»
***
«Preili, teil on ilusad pikad jalad. Mis kell need avatakse?»
***
Olen 34aastane mees. Istusin koos mõne samaealise naiskolleegiga kohvinurgas ja jutt läks Eesti noorte meessportlaste peale. Räägiti Rasmus Mägi headest tulemustest ja kenast väljanägemisest. Keegi naistest ütles, et Rasmus Mägi on Tartust ja sealt on mitmeid kenasid mehi/meessportlasi pärit. Siis küsis uus (väga atraktiivne) naiskolleeg minult, kas mina olen ka Tartust pärit.
***
Vahel ei ole komplimendi tegemisel oluline see, mida sa ütled, vaid kuidas sa seda teed. Järgnev lugu näitab, kuidas ilusad sõnad võib ära rikkuda nendele eelnev või järgnev tegevus.
Kord aastaid tagasi jalutasin sõbrannaga õhtupoolikul suvises Pärnus. Märkasime tänaval veidi alkoholi tarbinud noormeest, kes parasjagu puu najale toetudes oma asja ajas. Olime diskreetsed ning jalutasime edasi. Hetk hiljem, kui noormees oli asjatamise lõpetanud ja püksiluku kinni tõmmanud, jooksis ta meile järele. Noormees pöördus minu poole ning lausus sõnad: «Sinusuguse naise poole ei saa küll muud moodi pöörduda kui aupaklikkuse ja ääretu viisakusega! Sooviksin sinuga lähemalt tutvust teha!» ning ulatas mulle enese tutvustamiseks viisakalt käe…
Heast kasvatusest ja inimlikust refleksist tulenevalt vastasin viisakalt väljasirutatud käele. Sõbranna tasane «EI!» jäi hiljaks – tema mõte oli ilmselt rännanud veidi kiiremini ja kaugemale ning mõeldes minu hügieeni peale, soovitas mul mitte «džentelmeni» kätt suruda. Oma kohatust käitumisest sai aru ka noorhärra ise, kui nägi minu silmadest peegelduvat õudu – hetkel mil minu käsi puudutas tema oma, tundsin, kuidas soe niiskus vajus minu peopesale. Kardan siiani, et tegemist ei olnud pelgalt äreva noormehe higistava peopesaga…
***
Viis kuud tagasi olles noor ema neljanädalasele poisipõnnile astusin ühel õhtupoolikul magamistoast elutuppa ja mu kallis abikaasa teatas: «Sa näed ka lõpuks inimese moodi välja.» Kes ütles, et emadus on lihtne?
***
Mu sõbrale tuikus kunagi klubis üks blond naisterahvas ligi ja ütles: «Mul on Audi A4, kas sa ei tahaks selle bensiinipaaki täita?»
Kui soovid ka ise lugejamängust osa võtta, pane oma meeldejäävamad komplimendid teele ja võid võita kinopiletid. Loe lähemalt siit!