Noor keeleõpetaja, kes puhkab ultrajooksudel

Kerti Kulper
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heleen Vennikas
Heleen Vennikas Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Õpetajate päeva puhul on paslik kirjutada ei kellestki muust kui ikka õpetajatest. Mis ajendab noori minema kooli tööle? Kuidas õppida oma aega jagama õpilaste ja oma harrastuste vahel, et töö sind alla ei neelaks? Kõigest sellest rääkis oma elu näitel noor naerusuine õpetajanna Heleen Vennikas (24).

Heleen töötab juba neljandat aastat Rocca al Mare koolis hispaania ja soome keele õpetajana. Soov õpetajaks saada tekkis tal Tallinna Ülikoolis 3. kursusel soome filoloogiat õppides, kui ta kuulis täpsemalt Soome haridussüsteemist ja sellest, kui oluline roll on õpetajal ühiskonnas.

«Ema saatis mulle edasi Rocca al Mare kooli hispaania keele õpetaja töökuulutuse ja see puudutas mind. Tundsin, et just mind nad otsivadki ja just seda tööd tahan ma teha! Mõtlesin, et see on tõesti huvitav, loov ja tore töö ning senimaani on mul õigus olnud,» jutustab noor naine.

Küsimusele, miks ta just hispaania keelt otsustas õpetama hakata, vastab Heleen, et hispaania keel on teda alati võlunud. «See on nii ilus, lihtne ja väljendusrikas,» sõnab ta. «Ma vist olen oma temperamendilt ka rohkem hispaanlase kui eestlase moodi.» Ülikooli ajal otsustas ta ERASMUS programmi vahendusel minna kuueks kuuks just Hispaaniasse, et keel korralikult selgeks saada.

Neiu järjepidavus keeleõppel oli imetlusväärne: kohe alguses otsustas ta, et ei kasuta inglise keelt, vaid üritab hispaania keelega hakkama saada. «Seletasin käte ja jalgadega nii kaua, kuni õppisin hispaania keeles end väljendama. Pärast esimest nädalat sain igapäevaelu asjad aetud, mõne kuuga rääkisin juba üsna soravalt. Kohapeal olid mul ka keelekursused, mis hispaania keele õppimist toetasid,» meenutab ta.

Lisaks kahe keele õpetamisele on Heleen ka klassijuhataja ja mitte ainult – tema vastutusel on lausa gümnaasiumiklass. Heleeni sõnul ei ole aga keskkoolinoortega üldse keeruline. «Hakkasin üsna kohe klassijuhatajaks, sain need lapsed 7. klassis. Rocca al Mare koolis on kahe klassijuhataja süsteem ning esialgu olingi abiklassijuhataja, praegu olen võrdselt koos ühe inglise keele õpetajaga. Mu klassi lapsed on hästi toredad ja meil on head suhted nii laste kui ka vanematega. See pole mitte raske ega koorem, vaid pigem patareisid laadiv. Noorte inimestega on ikka tore koostööd teha ja ühisüritusi korraldada,» on Heleen entusiastlik.

Kuid Rocca al Mare kool pole ainus koht, kus noor naine tunde annab: teisipäeviti õpetab ta hispaania keelt ka Kohila gümnaasiumis.

Tasakaalustab koolielu sportimise ja hobidega

Peale selle, et Heleen töötab juba mitmendat aastat õpetajana, on tema elus alati olulisel kohal olnud sport. Tema isa on Eesti tuntuim ultrajooksja Peeter Vennikas ja Heleen on koos isaga võistlustel käinud ning päris häid tulemusi saavutanud. Kuidas aga leida tasakaalu vastupidavust nõudva ultrajooksu ja pingelise õpetajaameti vahel?

«Mulle meeldib mu töö ja mulle meeldib sportimine ning seetõttu leian aega mõlema jaoks,» vastab naine. «Sport on kohe kindlasti ka puhkuse eest. Joostes saan pea tühjaks, vere kehas ringi käima ja väga hea enesetunde. Hommikuti enne tundide algust käin ujumas, siis on ka hea värske päeva alustada. Auto või ühistranspordi asemel meeldib mulle jalgrattaga liikuda. Isa on ka alati öelnud, et füüsiline ja vaimne pool peavad tasakaalus olema.»

Justkui õpetajatööst ja jooksmisest jääks veel väheks, selgub, et noor naine hakkas suve lõpus uuesti joonistamisega tegelema. «Käisin põhikoolis kunstiklassis ja lõpetasin Tallinna Kunstigümnaasiumi ning nii piinlik, kui see ka pole, polnud ma kuus aastat peaaegu üldse kunstiga tegelenud. Nüüd meeldib mulle portreesid joonistada, see on nii huvitav!» Peale jooksmise naudib ta söögitegemist, küpsetamist, matkamist ja seenel käimist.

Kas noor õpetajanna julgeb seda ametit ka teistele soovitada? « Kõik noored, kes vähegi tunnevad, et tahaksid õpetada, võiksid kindlasti proovida! Mina armastan seda tööd, sest see on nii loov, iga päev ja tund on erinev, noortega on tore koostööd teha, nad hoiavad vaimu erksana, nalja saab ka kindlasti. Lisaks on suvel pikk puhkus, mida ma väga kõrgelt väärtustan,» on Heleen veendunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles