Sten Sang: miks ma naisi ei usalda

Sten Sang
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sten Sang
Sten Sang Foto: Erakogu

Sten kirjutab, millised on neli peamist asja elus, milles ta oma naist täielikult usaldada ei saa.

«Ise tehtud- hästi tehtud» moto järgi saab mugavalt elada. Vähemalt nii kaua, kuni kaaslane selle isetegemisega lepib. Ühel hetkel tekib paratmatult olukord, kus kontroll ei ole enam sajaprotsendiliselt ühe inimese käes. Kuidas hakkama saada muutunud situatsioonis?

Esimeseks n-ö pühaks lehmaks on kujunenud auto - selle juhtimist ei suuda ma mitte mingil tingimusel elukaaslasele üle anda. Oma jonnakuses olen sõitnud kõrge palavikuga Peipsi äärest Pärnusse pea kolmesaja kilomeetrise vahemaa. Pärast veel ohkasin, kui läbi reis võttis, aga sellest hoolimata naisele võtmeid ei andnud.

Paaril korral õnnestus naisel salaja auto kaaperdada ning pool aastat hiljem seda muuseas mainida. Õudusvärin käis kehast läbi, kui kujutasin ette, mida kõike mu kalli silmateraga juhtuda oleks võinud. Viimase all pidasin silmas muidugi autot. Samas olin üllatunud, et masinaga kõik korda jäi ja minu ettekujutused üsna vääraks osutusid.

Teine isetsemise koht on juukselõikus. Varasemalt ikka lasin armsama oma pea kallale, aga peagi loobusin. Naine suutis ühtlase soengu asemel rohkem auke sisse tekitada, kui ma ise seda iial oskaks. Pooletunnise lõikuse jooksul närvitsesime mõlemad nii palju, et ähvardasin poole pealt minema kõndida. Iseasi, milline tuust ma sel juhul välja nägema jäänud oleks.

Kolmandaks ühemehemänguks sai mööbli kokkupanek. Ei olnud üldse oluline, et suutsin kuuest detailist koosneva televiisorialuse kolm korda valesti ühendada. Emotsioon kees muidugi parajalt ja süüdi olid nii manuaal, pehme kruvikeeraja kui ka vale valgus. Naine vaatas nõutult pealt ning avastas, et lubatud rattaid polnud me poest üldse kaasa saanud. Ilmselt puuduvad rattad muutsidki kokkupaneku nii võimatuks. Vabandusi leiab igasuguseid.

Neljas ja kõige raskem mitte usaldamise koht on mu sõbrad. Mulle ei meeldi, kui elukaaslane saab nendega liiga lähedaseks. Olen tundnud, kuidas külmeneb varem südamlik olnud suhe, kui mängu astub veel üks osapool. Eriti hulluks keerab lugu siis, kui tegu on meessõbraga, kellele minu väljavalitu ootamatult sümpaatseks saab. Üks kurioosne juhus päädis sõpruse lõpu ja suure vihaga naise vastu. Ilmselt tekkis neil vastastikune meeldivus, sest mõlemad jutustasid juhtunust mingi imeversiooni. Naine seletas mulle, kuidas sõber talle väga ühemõtteliseid märkusi kahavahel olles teeb. Ühel korral olla sõber nentinud, et muidu läheks asjaks, aga tal ei ole kondoomi kaasas. Kui semult ise sellise lause väljaütlemise kohta aru pärisin, sain vastuseks, et hoopis minu naine olla teda üles enda poole kutsunud. Nende vahel juhtunu oli enam kui segane ja lõplikku tõtt ei saa kunagi teada - mõlemad rääkisid versioone enda kasuks ilusamaks.

Samas ei pea tegu olema meessõbraga, kellega suhtlemine muutub, kui naine seltskonda lisandub. Olen saanud palju süüdistavaid kõnesid teemal, kuidas ma oma kaasat tegelikult kohtlema peaksin. Neil hetkedel on tunne, et tegu pole enam minu sõpradega, vaid naine on nad kogu saba ja sarvedega üle võtnud. Nii mõnegi naissõbraga olen loobunud suhtlemast, kuna ei jõua ära kuulata instruktsioone enda elu elamiseks.

Varasema ajaga võrreldes olen siiski suutnud mõningaid korrektiive läbi viia oma suhtumises. Lasen elukaaslasel rohkem osaleda oma elus ning usun temasse enam. Autovõti jääb siiski minu taskusse, aga sõprade juurde ilmume tihemini.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles