Naine24 uus kolumnist Pirgit Toomel kirjutab oma esimeses loos sellest, miks ta astus salasuhtesse oma sõbraga ning kuidas see teda mõjutas.
Pirgit Toomel: kahemehepidaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas te ei ole mõelnud, et vahel oleme enda kõige suuremad vaenlased? Soovime ideaalset elu ning kui avastame ennast idüllist, millest unistasime, leiame selle olevat igava ning suudame kõik uskumatu kiirusega hävitada. Ehitada on palju raskem kui lammutada, kuid siiski viimast oskame paremini. Õnn algab ühest sõnast, naljast, laulust, kallistusest, suudlusest ning võib lõppeda ühe veaga.
Kohtasin enda printsi valgel hobusel, kui olin 15-aastane. Rumal noor tüdruk, kes võltsis enda dokumenti, et peole minna. Panin selga väljakutsuvad riided, mis ilmselgelt oli põhjus, kuidas enda elukaaslase tähelepanu võitsin. Esimene armastus, rõõm, liblikad, meil oli kõik. Parim mees, keda soovida. Ehitasime koos maja ja elu. Ta andis mulle vabaduse, mida vajasin. Kinkis mulle lilli, kallistas ning avaldas keskmisest rohkem armastust. Ma olin kindel, et tema on minu armastus.
Ühel päeval ei olnud mulle sellest enam küllalt. Avastasin, et olen enda sõpra kiindunud, ma armusin. Järgmiseks avastasin end kahemehepidaja rollist. Ma tean, et tegin valesti ning andsin kiusatusele järele, mida ei oleks tohtinud juhtuda. Ei oleks osanud kunagi arvata, et tõesti võivad tunded kahe inimese vastu korraga olla. Ühe vastu, kes oli esimene armastus ja kogu mu elu. Teise vastu, kes on üks mu parimaid sõpru. Inimene, kellega ma jagan kõike, kaasa arvatud ettevõtet.
Kurb on see, et näeme, kuidas inimesed oma elusid põletavad, vaatame seda negatiivse pilguga ning lõpuks teeme ikka oma vead. Kuulasin õnnetuid juhtumeid oma sõprade eludest ning arvasin alati, et olen targem. Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Peale aastast kahemehepidamist lõpetasin depressioonis ja täiesti üksi. Jäin ilma kõigest. Väga tahaks aega tagasi pöörata, et oma vana elu tagasi saada, kuid kahjuks ei saa.
Minu viga oli suutmatus otsustada, mida ma tahan. Töötamine kodust kaugel pani mind proovile ning pean tunnistama, et seda testi ma ei läbinud. Mul oli armastav mees, kes mind ootas koju nädalavahetuseti, kuid tundsin, kuidas kaugeneme üksteisest iga päev. Palju põnevam oli rääkida enda huvidest ja plaanidest töökaaslasega. Arvasin, et meil on rohkem ühist. Tundsin end kui noor armunud tüdruk.
Kui aru sain, kui valesti ma käitusin, oli tegelikult hilja. Ma olin selleks momendiks juba kõik hävitanud. Elukaaslane sai teada, et mul on armuke. Ta võitles mu eest kogu hingest. Kui ükspäev mõistsin, et tegin vea ja meie suhet päästa üritasin, oli hilja. Ta ei usaldanud, andestanud ega tahtnud mind enam. Ma hävitasin kõik, mis mul oli. Selle laeva lasin ma korralikult põhja, koos endaga.
Uskumatu, kui rumalad võime vahel olla. Teame, mis on õige ja mis vale, kuid siiski armastame riskida. Tegin vea, mis purustas kogu mu elu. Avastasin end olukorrast, kus mul ei ole tegelikult enam midagi oma endisest elust järele jäänud. Olen üksi, kuid eks see on mulle vääriline karistus. Kõige raskem on elada, kui ei oska endale andestada. Tuleb uuesti alustada.