Veinisõpradele: Jumilla ja teised Hispaania veinid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen märganud, et juba esimesed öökülmad muudavad meile seni jahutust pakkunud valged veinid punaseks ja pehmeks. Pudeldatud päikesepalavus on õnneks aasta ringi saadaval, ja need, kes Prantsuse suuri veine – täidlasi, võimsa maitsebuketi ja pika järelmaitsega elukaid – hinna vääriliseks ei pea, otsivad üles Hispaania analoogid.
Jättes kõrvale kahjurõõmsa tõdemuse, et keerulistel aegadel saab head asjad kätte poolmuidu – ja suurepäraste Hispaania veinide kohta kehtib see täiega –, on rasked ajad sundinud väiketootjaid koostööle.
Eduka veinimeistri Juan Gil Gonzalese ja tema venna Paco juhtimise alla on kogunenud Hispaanias laiali pillutatud väikesed bodega’d, mis, säilitades küll majandusliku iseolemise, turustavad veine ühiselt.
Tulemuseks on maitsekalt kujundatud valik (sain kokku 27 ühikut) Jumilla, Calatayudi, Montsanti, Almansa, Castilla y Leoni, Rueda ja Rias Baixase veine. Osa kohti asub väga vaestes piirkondades ja ilmselt on selline koostöö ka ainus võimalus oma tänapäevaselt viimistletud veinidega rahvusvahelist tähelepanu äratada.
Oro Wines ühendab seitset väikest veinimaja, mida seovad vanad viinapuud ja aktiivne ja nüüdisaegne marketing (pange tähele, kui stiilsed ja maitsekad on näiteks etiketid!). Paljudel juhtudel on nende toodang kuulsate prantslaste kombel müüdud ammu enne, kui vein pudelis joogiküpseks saab.
Seda päris hästi toimivat liitu juhib Juan Gil Gonzales, kelle enda veinimaja asutas kuuma suve ja karmi talvega Jumillas 1916. aastal Juan Gil Giménez. Kõrgel platool asuvate eakate viinapuudega (keskmiselt 40 aastat vanad) istanduste hiline käsitsikorje oktoobri keskpaigas väljendub jõuliste ja kangete punaveinidena, mille maitseid kontsentreerib viinapuude väga madal saagikus.
Castille-La Mancha ja Vahemere vahel asuvas Jumillas on aastakümneid vorbitud üsna kõrge alkoholisisalduse ja madala reitinguga mahuveine, mis on silma paistnud vaid odava väljamüügihinnaga. 1989. aastal istandusi laastanud juuretäi (jah, sada aastat hiljem kui mujal Euroopas!) sundis uuendama nii istandusi kui ka veinitehnoloogiat, nii et katastroofist on tõusnud kohalike veinide triumf.
Kuigi sealses kuumas liivapinnases ei saa vastik kahjur eriti paljuneda, tuli putukarünnaku järel Jumillas taastada siiski ligi 60% istandustest, ja nagu paljud teisedki, istutas Juan Gil hukkunud taimede asemele traditsioonilise põhiviinamarja Monastrelli.
Tosina aasta eest ehitatud modernne veinitehas hiilgab konditsioneeride ja arvutijuhtimisega, valgeks värvitud põrand rõhutab kogu uue ajastu tootmise puhtust.
Montsant
Tarragona provintsis asuva Montsanti veinid näikse olevat Hispaania uued võimsad kvaliteetveinid. Mäenõlvadel looklevad istandused keerduvad hobuserauana ümber kuulsa Priorati tipp-piirkonna ja veinide tasegi jõuab vaikselt sinnamaale, et pudeleid erilise kõhkluseta avada söandab. Kuigi täidluselt ja jõulisuselt jäävad Montsanti veinid Prioratile veel alla, on nende ühisjooneks efektselt õhkav aniis ja marjasus ning plussiks äärmiselt mõistlik hind. Esimene 24-hektarise istandusega Can Blau vein valmis Austraalia ja Kataloonia veinimeistrite ühistööna 2005. aasta novembris ja on sellest alates olnud veinikriitikute soosik.
Almansa
on oma 25 000 elanikuga linnake Castille-La Mancha kõige kagumas tipus, kuhu turistid naljalt ei eksi. 11 veinitootja istandused laiuvad mägedevahelisel ligi kilomeetri kõrgusel platool, kus viinamarjad salvestavad endasse suvist kuni 40-kraadist palavust ja kasina pinnase rikkalikku mineraalsust.
Tasub proovida!
50-aastaste viinapuude saagist kääritatud Juan Gil 4 2011 (neli kuud erinevaid tammevaate, 15% alkoholi) on noor ja krapsakas, aga küpseb lõpuni juba lähima paari aasta jooksul. Praegu on see kirsipunane, mustsõstra ja ploomide järele lõhnav täidlane vein igatahes tasakaalus, elav ja intensiivne, soojalt alkohoolne ja vanilje-kohvi-šokolaadi-kakaone. See viimane ongi kõige lahedam. Siia sobib kõik, mis lihast, hautised ja seened takkapihta!
Mustjaspunane Monastrellist (ka Mourvedre) ja Garnacha Tintorerast tehtud pika ja muljetavaldava järelmaitsega Almansa piirkonna Laya 2010 (14,5%) tuleb 2007. aastal asutatud pisikesest bodega Atalyast ja võlub oma magusa tanniini ja üle keskmise täidlase maitsega – küpsed, veidi suitsused mustad marjad, natuke kirssi ja pisut mustikaid. Marjases aroomis kohtab kirsse, ploome ja mustikaid ja tänu Garnacha Tintorerale ka kohvi ja lagritsat. Otsisin välja pooliku paki Cambozola juustu.
Montsantist, veinimaja omanimeline massiivne Can Blau 2010 (14,5%) koosneb tanniinsust ja mustavpunast värvi andvast Mazuelost (Carignan), mis, muide, on maailmas enim kasvatatav viinamari, vürtsisest Shiraz’st ja võimsast, alkohoolsest ning puuviljasest Garnachast. See on vein, mis saab lõplikult küpseks 5–6 aasta pärast ja mida praegu iseloomustavad mustad kirsid, ploomid ja ürdid, ürdid, ürdid. Järelmaitse on pikk, suitsune ja vürtsikalt tuline.
Võimas vein küsib väärilist rooga ka: lambakintsu või ossobucco’t. Juustuks peaks sobima midagi laagerdunut – Manchego, Pecorino või Parmesan. Kindlasti tuleb veini dekanteerida ja õhutada tund või kaks.
Veinid tõi Eestisse vinosfair.ee.