Oma mõtliku ja kurvavõitu loo saatis meile lugeja Triin, kes vahetas pikaajalise õnnetu suhte sellise suhte vastu, mille tulemusi ta kuidagi ette ei osanud näha.
Lugeja kirjutab: armastuse valusad õppetunnid
6. august 2012, 10:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nooruses tehtavad vead võivad tulevikus kätte maksta. Kuid kui oled juba täiskasvanud, siis on nendel vigadel hoopis teine kaal.
Nooruses olin selline tagasihoidlik hall hiir, kes ei paistnud millegi muuga silma kui lihtsalt suure kaaluga. Kuid siiski leidus minus lisaks tibakesele enesehaletsusele ka eneseväärikus ning lugupidamine enda suhtes. Küll võib öelda, et olin üpriski õel intrigant. Eks see olegi see, mis nüüd kätte maksab.
Nüüd olen täiskasvanu, kuid soovin olla taas laps või siis pugeda voodisse teki alla ja oodata, kuni minu elu minu eest ära elatakse, sest hetkel on nii valus, et ei saa isegi mahti hingata.
Ja kuidas sai see alguse? Olin abiturient, kui mind meelitati pimekohtingule ja millegipärast see pimekohting muutiski mu pimedaks. Pimedaks iseenda ja end ümbritsevate inimeste suhtes. Olgu, päris nii ka ei saa öelda, kuna ma nägin ju teda. Ja ainult teda. Ja see maksis ka mulle kätte.
Algused on alati roosilised ja romantilised ning ilusad. Aga need on algused. Vähestel veab ja nende algused ei jõuagi kunagi lõpuni, aga enamikul kasvõi üks algus jõuab lõpuni, kus küsitakse endalt: miks? Miks olin ma nii loll? Miks ma teda usaldasin? Miks alandasin end selle punktini? Kuid alguses neid küsimusi ei küsi. Alguses ei tea ega oska isegi nende küsimuste olemasolu kahtlustada, sest algused on ilusad.
Olin toona vaid 18 ning loomulikult niitis see algus mul nii nägemise kui ka kuulmise. Olin keskendunud nendele liblikatele enda kõhus, unistasin suuri ja ilusaid unistusi. Kangelaslikke unistusi, aga mitte eluvõõraid unistusi.
Minu alatine unistus on olnud oma maja, kus mu lastel on võimalik end turvaliselt tunda ja samamoodi ka kasvada. Mu unistus ei ole olnud maailma vallutada või siis kuulsuseks saada. Ja olles oma unistusega hõivatud, ei märganud ma, kuidas maailm minu ümber muutus.
Ma ei näinud neid detaile tema käitumises ja suhtumises muutumas, kuna ma olin nii hõivatud oma roosade unistustega, kuni ühel ööl mind mu unistustest välja rebiti ning reaalsusega nii valusalt lajatati, et tekkis tunne, nagu rebeneksin ma miljoniks tükiks.
Mingi hetk suudeti mind ikka ilusasti kokku lappida, kuid praod jäid ja need tavaliselt ei kao. Nagu vaas, mis kukub kildudeks, ei ole enam sama, mis ta oli tervena – ka mitte siis, kui teda parandada. Olin siis nagu pahteldatud sein, mille mõrasid meeleheitlikult peita püüti. Ja nii see jätkus.
Ühel hetkel tundsin sõnuseletamatut valu endas. Valu, mida saab põhjustada vaid inimene, keda armastad. Tundsin, kuidas tükike tüki haaval minust välja kisutakse. Need samad tükid võeti ära, mis enne nii suuresti olid pahtli alla peitu pandud.
Lõpuks ei jäänud minust enam alles isegi mitte unistuse varju ning tundsin end kui kõnts, mida saab vabalt minema visata ja mis alati tagasi roomab. Ma ei suutnud uskuda, et kõik mu lootused lihtsalt purustati koos minu enesehinnangu ning eneseväärikusega, kuna see toimus nii märkamatult.
Ja siis kohtasin ma meest. Mees pani mind tundma end kui kerge liblikas, kui taassündinud inimene. Kui tervik, kui ilus, kui armas ja enesekindel. Ma särasin! Ma astusin välja sellest jubedast suhtest ning tundsin end vabalt ja nautisin mehe olemasolu. Ühel päeval avastasin end uuelt alguselt ning mul oli tunne, et see algus ei jõua mitte kunagi lõpuni. See algus saab olema see, mida olen terve elu oodanud. See mees on see, keda olen terve elu oodanud ja ma nautisin seda kõike.
Minu unistus ärkas ellu ja minu soovid tundusin nii täidetavad, kuni mees mulle südamesse haava lõi. Tuli välja, et mees ei rahuldunud ühe naisega, sest see ei olnud midagi temale sobivat. Tal oli vaja mitut, aga minul oli vaja vaid teda.
Mulle lausus ilusaid sõnu. Kauneid sõnu. Just neid sõnu, mida ma lootsin, et mulle öeldakse ning ma kuulasin ja mu haav hakkas kergelt paranema. Siis otsustasime mehega astuda sammukese edasi minu unistuse suunas ja ma olin kui paradiisis, kui nägin teda esimest korda: Täpike. Minu Täpike, meie Täpike. Pisike ime, kes minu sees end koduselt tundma hakkas.
Mees aga otsustas sel hetkel, et tema eelistab pigem teiste seltskonda meie seltskonnale ning lahkus. Rebides mind nii paljudeks tükkideks, et valus on hingata, valus on tunda, valus on elada. Aga ma pean elama, kuna minul on Täpike. Ja tema nimel ma elan.
***
Selle loo eest sai Triin Avonilt auhinnaks venitusarmidevastase kreemi. Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega.