Armukesed – kas üksindusele määratud?

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Psühholoogia Sinule

Ursula Zimmermann kirjutab ajakirja Psühholoogia Sinule augustinumbris kahest kogemusest - mis tähendab armukeseks olemine naisele ja mis mehele.

Olin 21-aastane, kui mul tekkis suhe endast paarkümmend aastat vanema abielumehega, kel oli naisega suhe väidetavalt läbi juba viimased kuus-seitse aastat. Tol korral nägin maailma oluliselt mustvalgemana kui praegu - kui läbi, siis läbi. Mul ei olnud ka kordagi süütunnet, et ma kellelegi haiget teeksin. Olin pööraselt armunud ega näinud ennast sugugi armukesena.

Kui ühel korral viimaks otse välja küsisin, kas mees on valmis tõsisemaks suhteks minuga, miks mitte ka tulevikus abielluma, sain ausa ja valusa vastuse: ei, oma peret ta sellepärast lõhkuma ei hakka. Olin segaduses: kuidas saab niigi kuus-seitse aastat katki olnud asja alles lõhkuma hakata?

Seitse aastat hiljem tõi elu vastuse. Siis oli «kontekst» sarnane: vanusevahet oli taas paarikümne aasta ringis, kodus kasvasid kaks teismelist poega, oma naisega oli suhe väidetavalt juba aastaid läbi. Mis mõttes «läbi», ei mõistnud ma veel tolgi korral küsida.

«Peret lõhkuma» ja «lapsi traumeerima» nii värske suhte puhul ta kategooriliselt keeldus. Jälle tuli mängu see juba-aastaid-lõhki-olnud-asja-lõhkumise-jutt. Mu alateadvus püüdis kinni ohusignaale ja lõpetasin suhte ilma pikemalt mõtlemata ära.

Lembit (56) on kahe täiskasvanud lapse isa, nüüdseks ka juba vanaisa ning ütleb, et vaatamata kõigile oma kõrvalsuhetele kuulub otsus naisest mitte lahutada ja oma perega jääda tema elu õigemate hulka.

«Abikaasa oli mul algusest peale väga intensiivselt kodule ja lastele orienteeritud ning meie omavaheline intiimelu muutus üha harvemaks,» pihib mees. Nii Lembit kui tema naine said juba esimestel kooseluaastatel aru, et nende suhe ei ole päris see, mis ta olla võiks, ja naine tegi mehele ettepaneku minna nõuandlasse seksuoloogi jutule. Mehel oli aga põhimõte, et kui nad üksteisele lihtsalt seda, mida kumbki vajab, pakkuda ei suuda, siis kuidas suudaks üks nõustajagi seda kõrvalt parandada. Ja nii see minek minemata jäigi.

Mida kodus jäi puudu, seda leidis mees mujalt. Lembit arvab, et ju naine ikka midagi aimas, aga kodus sellest juttu kunagi ei tehtud. «Mu naisel oli oma uhkus, et tema meest küla pealt otsima ei lähe, ja selles mõttes pean küll mütsi maha võtma oma abikaasa ees,» sõnab Lembit.

Kogu oma töö- ja elukogemuse pealt, kõrvalt kolleegide käekäiku näinud Lembit on üsna veendunud, et tema 25 kõrvalsuhet ei ole teab mis suur näitaja. «Kõigist suhetest hoolimata ei ole ma iialgi päriselt perest lahku mineku peale mõelnud. Ja see on olnud tänases tagasivaates parim otsus, mille teinud olen. Küsisin endalt mitu korda, milles mu naine ja lapsed süüdi on, kui ma nad üksinda jätaksin. Seda mu südametunnistus ei lubanud.»

Loe pikemalt armusuhete kogemustest ja ka psühholoogi kommentaari ajakirja Psühholoogia Sinule augustinumbrist!
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles