Kui vana sa hetkel oled? 15, 25 või 50? Ma usun, et see number määrab paljuski selle, mida sa enda elus väärtustad. Ja ei saa kuidagi väita, et 15-aastase tüdruku eluväärtused on valed võrreldes 50-aastase mehega. Igal asjal on oma aeg ning mõju meie terviklikule arengule, kirjutab Kaido Pajumaa oma portaalis sisekosmos.ee.
15-aastaselt ei ole veel midagi ees
Kui me oleme 15-aastased, siis ei saa isegi veel öelda, et kõik on ees. Vähemalt ei teadvusta me seda. Me elame paljuski oma väikeses turvalises maailmas (ühel vähem, teisel rohkem turvaline, mis sõltub paljuski meie vanematest) ja teame, et me ei pea väga millegi üle oma pead vaevama. Jah, me vaevame siiski, kuid sel hetkel me ei adu, et kõik need asjad ei ole muretsemist väärt.
Mingil kummalisel viisil tundub meile lapsena, et täiskasvanute elu on lihtne. Millest see tekib? Ma usun, et paljuski tekib see vanemate poolsest kasvatuslikust survest. Vanemad armastavad oma lapsi ning soovivad nendele parimat. Aga 15-aastase lapse nägemus «parimast» on täiesti vastuolus tema vanemate nägemusega «parimast». Lapsevanem soovibki parimat, kuid laps tunneb, et emme-issi kiusavad teda, ning soovib sellest olukorrast põgeneda. Kindel viis selleks tundub täiskasvanuks saamine.
20-aastaselt on kõik veel ees
Umbes 20-aastselt hakkame tajuma, et kõik see, mida me elus saavutame, sõltub meist endist. Me ei saa enam nii palju loota oma vanematele, kes meile turvalise maailma loovad.
Kuna me oleme just täiskasvanuks saanud, oleme kindlad, et me lööme läbi ning jätame endast jälje. Sõltuvalt, missugused unistused meil on, soovime igal juhul saada õnnelikuks - kes läbi pere loomise, kes läbi karjääri ning edu.
Kuna meil puudub veel elukogemus, oleme selles vanuses kindlad, et kõik on võimalik. Meile tundub, et aega on piisavalt, ja küll kõik lõpuks läheb nii, nagu me alati unistanud oleme. Seetõttu oleme kõige suhtes veel üsna rahulikud.
30-aastaselt auditeerime tulemusi
Kahekümneselt tunduvad 30-aastased pensionärid olevat. Kas sa mäletad, kui pikk aeg oli 10-aastasest 20-aastaseni? See oli lausa igavik. Seepärast tundubki, et 10 aastat kahekümnesest on ilmatuma pikk. Üllatus võib aga suur olla, kui ühel hetkel oled 29 ning küsid endalt, kuhu kõik see aeg kadus?
30-aastaselt toimub paljude inimeste elus vaheaudit. Me vaatame tagasi ning hindame, kuidas meil läinud on? Tihti võime avastada, et asjad ei läinud sugugi nii, nagu me planeerisime ja unistasime. Elul oli meiega oma plaan.
Sõltuvalt sellest, kui kaugele me selleks ajaks jõudnud oleme, võime kogeda erinevaid emotsioone. Kui me oleme õnnelikult abielus, meil on lapsed, ilus kodu ning korralik töökoht, võib meile tunduda, et elul pole häda midagi. Kõik on hästi. Jah, ehk ei ole kõik unistused täitunud (mees ikka vahepeal käratab, lapsed ei ole alati kukupaid ning palk võiks suurem olla), kuid üldjoontes on kõik hästi. Sellises olukorras on hea edasi liikuda. Me saame endale kinnitust, et oleme õigel teel, ja suudame oma elu juhtida. See on hea tunne.
Natukene keerulisem võib olla olukord, kui asjad ei ole läinud päris nii hästi. Ehk oleme püüdnud luua mitmeid suhteid, aga need on liiva jooksnud. Ehk oleme ikka veel ametikohal, kuhu me 20-aastaselt «ajutiselt» tööle asusime. Ning ehk tiksub meie bioloogiline kellgi juba ammu, kuid laste kilkamist ning naeru oma kodus veel ei kuule.
Sellises olukorras võime tunda, kuidas me oleme eelmised 10 aastat justkui ära raisanud. Mõnikord tekib tunne, et tahaks aega tagasi kerida ja uuesti proovida. Me tunneme, et nüüd - vanema ja targemana - käituskime teatud olukordades teisiti, mis oleks võinud ka meie elu 30-ndaks eluaastaks teistsuguseks muuta. Selliseks, mille üle rohkem rõõmustada.
Kuid aega tagasi kerida ei saa. Meil on ainult praegune hetk, mille kaudu me minevikku loome. Jah, tihti ütleme, et me loome tulevikku, kuid tulevikku me muuta ei saa. Seda ei ole olemas. Ka minevikku ei ole olemas, aga läbi praeguse hetke saame muuta homset minevikku.
35-aastaselt saame täiskasvanuks
Hetkel olen ma 34-aastane ja minus on toimumas väga kummalised protsessid. Ma nimetaksin seda täiskasvanuks saamiseks. See ei ole toimunud üleöö, vaid protsessis, kuid ma tunnen iga päevaga, kuidas minu mõistus laseb lahti sellest, mis on olnud, mida ma oleksin soovinud teistmoodi teha, ja õpib keskenduma sellele, mis toimub praegu.
Ei saa öelda, et mu elu väga lihtne oleks olnud. Otsustanud 8-ndas klassis, et minust saab ettevõtja ning multimiljonär, lõpetasin ma 2007. aastal oma esimese ettevõtte pankrotiga. Otsustanud 20-aastaselt, et ma abiellun ainult ühe korra ning kasvatan õnnelikult oma lapsi, lõpetasin ma 2011. aastal üksinda Astangu ühetoalises üürikorteris. «Mis mul viga on?», leidsin ma ikka ja jälle enda käest peeglist küsides.
Kuid nii nagu lained uhuvad jäljed liivalt, uhuvad ajalained minevikujäljed meie peast ning võimaldavad keskenduda uuele. Kõik on protsess, kasvuprotsess, mille käigus meil on alati võimalus endalt küsida: «Kuidas ma saaksin täna paremini teha kui eile? Ja kuidas ma saaksin täna parem inimene olla kui eile?».
Ma ei ole veel 35-aastane, aga tunnen, kuidas minu väärtushinnangud hetkel põhjalikku transformatsiooni läbi teevad. Ma sain isaks, kui ma ei olnud selleks valmis (mäletan oma esimese poja jõulupidu lasteaias, kus ma paanikas lastevanemate keskel istudes soovisin ikka veel lava peal 4-aastate poistega koos vigurit teha), ning minust sai abikaasa, kui ma ei olnud selleks veel valmis (mudeldades õpitud väärtushinnanguid, ning jättes tahaplaanile küsimuse, miks inimesed tegelikult abielluma peaksid).
Mida ma teeksin teisiti, kui ma oleksin täna 20-aastane?
Miks ma seda siis tegin, kui ma selleks valmis ei olnud? Ma arvan, et minu väärtushinnangud olid väljastpoolt omaks võetud, ja ma püüdsin nende järgi käituda. Ma arvasin, et kõik inimesed peavad abielluma (parem sellega siis juba ühele poole saada), ja ühes perekonnas peavad kasvama lapsed (ma arvasin, et 25-aastane mees ei saagi veel isana küps olla, mistõttu surusin oma kahtlused alla). Nii need siis tulidki - abielu, ja lapsed. Aga ma ei osanud olla ei abikaasa ega isa, mistõttu said mitmed inimesed kogu aeg väga palju haiget.
Öeldakse ikka, et me peaksime kooli minema 10 aastat hiljem, sest siis võib seal õpitu meile isegi huvi pakkuda. Sama tundub mulle ka elukooliga. 20-aastane laps ei tea päriselt, kes ta on ja mida ta oma elult soovib (rääkimata «teiste» (oma) laste kasvatamisest). 30-aastasena hakkab toimuma äratundmine, ja 35-aastaselt võime lõpuks sellest kõigest aru saada.
Täna ma tahan olla hea isa, ja ma tahan panustada suhtesse. See tundub loomulik, ja ma saan sellest nii palju vastu. Ma soovin siiralt, et ma oleksin tundnud niimoodi ka 10 aastat tagasi.
Kahjuks aga on loodus asjad seadnud nii, et me ei saa alles 35-aastaselt oma elu peale mõtlema hakata. See peab toimuma 10-15 aastat varem. Ehk ongi see Elu trikk, et me ikka aeg-ajalt valesid otsuseid langetaksime, ja seeläbi ka haiget saaksime. On ju öeldud, et me õpime ainult läbi valu.
Aasta pärast olengi ma 35-aastane. 15 aastat tagasi olin ma kindel, et ma olen selleks ajaks pensionil ja naudin oma «vanaduspõlve» soojal maal palmi all. Täna tunnen ma aga, nagu oleksin alles alustamas. Ma olen lõpuks mõistmas, mis elus oluline on, ja kuidas oma tegelikke väärtushinnanguid märgata ning julgeda nende järgi ka elada. Oleks ma olnud 15-aastat tagasi nii tark nagu praegu, oleks palju valu endale ning teistele põhjustamata, kuid paljud õppetunnid ka saamata jäänud. Tekibki küsimus, kumb on Elus olulisem - kas kogu aeg õnnelik olla või võimalikult palju õppida? Paistab, et seda mõlemat Elu meile üheaegselt ei võimalda.