Et välja selgitada, mida eestlased kõige enam kardavad, viis Naine24 läbi kiire küsitluse ja tulemused olid mõnevõrra etteaimatavad, kuid mõni vastus oli päris üllatav.
Millised on eestlaste kõige levinumad hirmud?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige enam kardetakse kõrgust, kuid kõrgusekartuse põhjust on raske selgitada. Eelnevalt arvati, et kõrgusekartus võib olla seotud negatiivse kogemusega seoses kõrgustega, kuid teadlased on hakanud sellele vastu vaidlema, öeldes, et kõrgusekartus võib olla kaasasündinud.
Teisel kohal kõige enam kardetavate asjade nimekirjas on ämblikud. Ka ämblikekartusele pole selgitust, arvatakse, et see võib pärineda mürgiste ämblike kartusest. Veel ei meeldi eestlastele kitsad ja kinnised ruumid, paljud kannatavad enda sõnul klaustrofoobia all.
Putukatest mainiti ära raagritsikad, mis oma veidra välimuse tõttu võivad inimestes ebameeldivust tekitada. Roomajatest olid kõige ebapopulaarsemad maod. Loomadest kardetakse näiteks koeri ja hobuseid.
Omapärasemad hirmud olid klounid, õhupallid, sameti või vati katsumine ja avatud uksed.
Toome sinuni mõned vastused:
Mikk (25): «Minule isiklikult ei meeldi avatud uksed, ma lihtsalt tunnen ennast väga ebamugavalt, kui olen ruumis, mille uks on avatud, kui saab kinni panna, siis panen kinni ja kui võimalik, keeran lukku ka.»
Freia (28): «Kartsin päris pikka aega koeri. Väiksena mul nende vastu midagi polnud, olin lihtsalt pigem kassiinimene. Kuid umbes 20-aastaselt sain koeralt kergelt hammustada. Midagi hullu ei juhtunud, kuid ehmatus oli ikka väga suur. Pärast seda hoidsin teadlikult koertest eemale, sest nende käitumine võib väga ettearvamatu olla. Lisaks pidid koerad hirmu tajuma, seega ma ei tundnud end nende läheduses üldse mugavalt. Paaril korral juhtus, et tänaval lahtist koera nähes keerasin ringi ja läksin teises suunas. Nüüd on see hirm justkui kaduma hakanud, võib-olla sellepärast, et olen vahepeal päris toredate koertega kokku puutunud ja negatiivseid kogemusi pole rohkem olnud. Aga koerte haukumine tekitab endiselt ebamugavustunnet.»
Paul (24): «Kardan täiega kõrgust, nüüd hakkan sellest juba üle saama, aga enne oli ikka tõsine probleem, ei julgenud minna tornidesse ja sellistesse kohtadesse. Kõik kardavad enda sõnul kõrgust, aga minu jaoks oli see ikka tõeliseks hirmuks.»
Anna (22): «Minu foobia on seotud enda avalikult alandamisega. Eelkõige selle läbi, et mul hakkab avalikus kohas - tänaval või bussis - halb. Kuna näiteks enne oksendamist ei saa neelata ning kurgus tekib imelik tunne, siis vahel tekkisid mul lausa paanikahood, kui ma tundsin midagi sarnast. Ei saanud korralikult hingata, neelata, süda peksles ning mõtted käisidki ainult ümber selle. Õnneks nüüd on olukord paranenud ning enam nii kergelt paanikat ei teki või vähemalt suudan ma sellest võitu saada. Minu elu see ka kuidagi ei ole piiranud.»
Kadri (26): «Kardan kohutavalt kloune, ma ei salli neid absoluutselt ja kui ma näiteks telekast näen, vahetan kohe kanalit, päriselus vist jookseks minema, kui peaks kohtama. Ma arvan, et see hirm võis alguse saada sellest, kui lapsepõlves või teismelisena kord mingit Stephen Kingi õudukat nägin, kus kloun lapsi tappis. Mälus on pilt irvitavast klounist ja kraanikausis mulksuvast verest. Nüüd jooksevad mul alati hirmujudinad üle selja, kui televiisoris või tsirkuses on klounid. Juhul, kui ma üksi kodus olen, vahetan kohe kanalit, kuid hirmutunne püsib veel mõnda aega. Seepärast väldin ka näiteks tsirkuses käimist. Eestis õnneks pole klounid vist väga teema, seega kokkupuuteid on üsna vähe Ma saan küll reaalselt aru, et nad midagi ei tee ja peaksid hoopis rõõmu valmistama, aga samas ei saa ma ka midagi oma hirmu vastu teha, see lihtsalt vallutab kogu mõtlemise.»
Marian (25): «Mul on jube ebamugav, kui kapiuks või sahtel on lahti. Tekib mingi imelik paanika ja paranoia. Magama jääda ei saa üldse. Kujutan ette, kuidas igasugused putukad ja kollid ja muud asjad sealt välja ronivad. Ja kaasa ei aita ka see, et vaatan igasuguseid krimikaid, kus mõrvarid ja muud sadistid end kapis peidavad. Kui uks on kinni, siis pole midagi viga. Aga muidu segab jubedalt keskendumist, pean koguaeg vaatama, et ega keegi sealt välja roni.»
Kas sa kardad ka midagi või on sul mõni foobia? Kirjuta meile!