Tulin just oma isaga lõunalt. Nägin tema silmis armastavat helki. See oli hea tunne, kirjutab koolitaja Kaido Pajumaa portaalis sisekosmos.ee. Pajumaa leiab, et armastusteadvuses elavad lapsed on õnnelikumad isegi vähemate asjadega.
Armasta oma last. Kohe praegu.
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luule Viilma olevat oma raamatutes öelnud, et suurem osa meie täiskasvanu ea probleemidest tulenevad armastuse puudumisest. Igal tasandil. Kuigi ma kuulsin seda väidet esmakordselt alles kaks nädalat tagasi, tekkis minus suur äratundmine, sest armastusteadvuses üles kasvanud lapsed on kahtlemata õnnelikumad ning edukamad, sõltumata sellest, missuguseid raskusi elu nende teele toob.
Kõik ju armastavad oma lapsi
Hiljuti lugesin ühest perekooli foorumist, kuidas ema kurtis, et ta ei armasta oma 7-aastast last. Pigem süüdistas oma last selles, et see olevat põhjustanud emale sünnitusjärgse depressiooni ning kõik sellele järgnenud hädad. Vaene laps. See laps ei koge armastusteadvust, mis avaldab otseselt mõju tema võimekusele praegu, ning toimetulekule ka tulevikus.
Ma ei saa tegelikult aru, kuidas on võimalik mitte oma last armastada. Kas see ei ole mitte meie loomulik instinkt, mille loodus on meile kaasa andnud, ja mis peaks tagama meie liigi jätkuvuse? Maailmas on 7 miljardit inimest, aga igale ühele meist piisab sellest, kui meie vanemad meid armastavad. Just nii vähe on vaja, et lapsena ning täiskasvanuna õnnelik olla.
Õnneks on siiski neid inimesi vähe, kes ütleksid, et nad ei armasta oma last. Palju on aga siiski neid, kes ei julge seda oma lapsele välja öelda. Alles hiljuti sattusin ma arutelusse, kus ema küsis, miks ma peaksin oma lapsele seda ütlema - kas minu tegudest ei piisa?
Ma isiklikult arvan, et ei piisa. Miks muidu on vähene tunnustamine töökohtades probleem number üks, ja uuringud näitavad, kuidas töötajate tulemused paranevad ainuüksi selle kaudu, kuidas juhid neid tunnustama õpivad. Sama on ka ju paarisuhtes. Miks me vajame teiselt inimeselt kinnitust selle kohta, et meid päriselt armastatakse. Ikka ning jälle. Ei piisa sellest, kui me seda altari ees korra juba ütlesime. Ikka oodatakse meilt selle kohta kinnitust ka hiljem.
Need on jutud täiskasvanutest. Tule nüüd aga lapseikka, kus kõik on nii suur, uudne ja hirmuäratav. Me ei tea, kuidas maailm töötab, me ei tea, kes me ise oleme ja mis meist ikka saab, ja me ei tea, mida elust üldse oodata. Seda hirmu aitab leevendada, ehk isegi eemaldada, lihtne kinnitus vanemate poolt: "Ära muretse, juhtub, mis juhtub, mina armastan sind ikka".
Armastus kompenseerib
Armastusteadvuses elavad lapsed on õnnelikumad isegi vähemate asjadega. Nii nagu täiskasvanud inimesed määratlevad end uhkemate kodude ja suuremate autodega, määratlevad lapsedki end uuemate mänguasjade ning edevamate aipäädidega. Aga me teeme seda samal põhjusel - meie hinges on tühimik, mida me asjadega täita püüame.
Ma tean, et see kõlab klišeena, mida on meile räägitud juba 2500 aastat, kuid see ei muuda seda vähemolulisemaks. Kuni me ei mõista, kus asub meie iseenda täiuslikkus, otsime seda väljastpoolt. Kuna lapseeas ei väljendata meist paljudele armastust ning hoolivust, hakkame juba lapseeas seda tühimikku täitma asjadega. Meis hakkab arenema tunne, et midagi on kogu aeg puudu. Kuna sõbral on selline asi, aga mul ei ole, siis tunnen, et ma ei ole täielik - midagi on puudu.
Kuid see puudusetunne ei teki mitte vähestest asjadest, vaid vähesest armastusest. Meid võib üllatada lapse reaktsioon, kui järjekordse tüli käigus öelda talle, et kahjuks ma ei osta sulle seda uut aipäädi, aga see ei tähenda, et ma sind vähem armastaksin.
Armastusteadvuses lapseeast täiskasvanuikka
Meie, lapsevanemate, ülesanne on oma lapsi armastada. Meie oleme ju ainukesed, kellelt neil seda oodata on. Laps ei saa minna oma sõbra või tuttava tädi juurde, ning paluda talt armastust. See on võimatu. Sinu võimuses on valida, kas sinu laps elab armastuses või tema elust puudub see. Antud olukord ei ole selline, kus laps saaks sinu poolt mitte antava maiustuse asemel süüa midagi tervislikku. See on absoluutne olukord - kas sa annad talle armastust või ei anna. Ta ei saa sinult saamatajäänud armastust mitte millegagi asendada, ega seda mitte kuskilt mujalt ka "paluda".
Just see näitab meie vastutust oma laste ees. Nemad, ja nende heaolu, sõltub meist. Ma usun, et kuni lapse 18-aastaseks saamiseni ei vaja ta palju muud kui armastust. Jah, ei tasu minna äärmuslikuks. Aga loota seda, et ma ostan talle parimad riided ja reisutan teda kõige eksootilisematesse paikadesse, asendaksid minu poolse armastuse, on naiivne. Armastust ei saa osta, ei otseselt ega kaudselt.
Kui laps kasvab täiskasvanuks sinu poolt pakutavas armastusteadvuses, on tal lihtne üle minna isiklikku armastusteadvusesse. Tal ei ole sellisel juhul kahtlusi, kas ta on väärtuslik ning kas ta tuleb elus toime. Muidugi tuleb. Tema armastuse reservid on täis, ja see on pagas, mille ta ellu kaasa võtab.
Kuidas oskaks 18-aastane laps ennast armastada, kui talle ei ole seda esimese 18-aasta jooksul kordagi öeldud? Ning kuidas oskaks 18-aastane laps oma esimest kaaslast siiralt armastada, kui ta isegi ei tea, mis asi see armastus on? Armastavad inimesed kasvavad välja ainult armastavatest vanematest.
Alusta väikeste sammudega
Mingil kummalisel kombel on meil teatud sisemine vastupanu lastele "Ma armastan sind" ütlemise suhtes. Ma ei tea, millest see alguse on saanud, aga ma mäletan hästi hetke, kui ma ise teadlikult selle vastupanu ületasin.
Kuna see vastupanu on väga levinud, siis tasub armastusteadvuse arendamisega ka samm sammult edasi liikuda. Kui sa ei ole mitte kunagi oma lapsele öelnud, et sa teda armastad, võib seda tehes ta ennast väga ebamugavalt tunda. Seda sa ju aga teha ei taha - sa ju armastad teda, ning soovid teda hoopis õnnelikuks muuta. Lisaks võib ta liiga suurte sammude puhul tunda, et see on võlts ning pelgalt mõne raamatu, koolituse või artikli lühiajaline mõju.
Seetõttu alusta väikese tunnustamisega. Ära otsi olukordi, kus laps midagi suurejoonelist korda saadab, vaid hakka otsima põhjusi, miks teda tunnustada. Armastusteadvus saab alguse teiste inimeste juures positiivsete külgede märkamises, ning alles seejuures nende väljendamises.
Ütle oma lapsele väikseid asju, mida ta sinu arvates hästi teeb. Juhi tähelepanu sellistele olukordadele, mis tegelikult tunduvad tavapärased, aga lihtsalt maini seda: "Mulle meeldib, kuidas sa oma toa nii kiiresti korda tegid - see näitab, et sul on hea organiseerimisvõime; mulle meeldib, kuidas sa oma väikest venda hoidsid - see on väga inimlik, ja näitab, et sa oled sisimas hea inimene". "Mulle meeldib" -fraas on väga kasulik ning mitte liiga pealetükkiv tööriist tunnustamise arendamisel.
"Ma armastan Sind"
Alles järgmises faasis, see võib tulla nädalate, aga ka kuudega, võid talle hakata otse ütlema, kui kallis ta sulle on. Ja sealt edasi, et sa teda armastad. Kui sa ei ole talle seda mitte kunagi varem öelnud, siis ole esimese korraga ettevaatlik - see peab olema siiras. Väldi seda, et viskad lihtsalt kuhugi lause lõppu "Armastan sind", nagu me oleme Hollywoodi filmides nägema. See on küll hea, aga alles siis, kui te olete mõlemad juba armastusteadvuses.
Armastusteadvusesse sisenemine toimub läbi aususe, lugupidamise ning siiruse. Ära tee seda telefoni või kirja teel. See peab toimuma silmast silma, ja mida siiramalt, seda parem. Vaata oma lapsele otse silma, ning võid talle öelda midagi sellist: "Tead, ma olen siin mõelnud asjade peale, ning ma tunnen, et ma olen pikka aega midagi väga olulist ütlemata jätnud. Ma tean, et see võib sulle hetkel tunduda natukene võõras ja imelik, aga see on täiesti okei. Kuna ma ei ole ise ka seda varem teinud, siis tunnen ka ise ennast natukene imelikult. Kuid ka see on okei.
Ma tahtsin sulle öelda, et sa teaksid, et sa oled mulle väga väga kallis ning ma tõesti armastan sind. Ma tean, et ma ei ole seda sulle kunagi välja öelnud, sest ma olen arvanud, et minu teod räägivad iseenda eest, aga ma tundsid üha sagedamini, et ma tahan selle välja öelda. Lihtsalt et sa teaksid. Sa ei pea sellele kuidagi vastama. Ma lihtsalt soovin, et sa teaksid, et sa oled minu jaoks kõige kallim inimene maailmas, ning ükskõik mis juhtub, armastan ma sind ikkagi."
Ja ongi kõik. See ongi tehtud. Alates nüüdsest võid seda öelda iga kell. Esimene kord on kõige raskem, aga ka kõige olulisem. Just nii nagu esimene kallimaga kinoskäik, esimene suudlus ning esimese lapse sünd. Kord tehtud, on edaspidi juba lihtsam. Aga see esimene kord tuleb lihtsalt ära teha - tõsiselt, ausalt ning siiralt.