Lugeja mure: lapse isa eelistab visiitsuhet

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Naine24 lugeja kurtis «Küsi nõu» rubriigis muret oma lapse isa pärast, kes eelistab hoolimata lapse olemasolust elada visiitsuhtes. Psühholoogiline nõustaja Õnne Aas-Udam soovitas hästi järele mõelda, mida ta oma paarisuhtelt ootab, ning pöörduda vajadusel spetsialisti poole. 

Lugeja kirjutas, et on oma poiss-sõbraga koos olnud kuus aastat ning nüüdseks on neil peagi aastaseks saav poeg. «Esimesed aastad elasime kaugsuhtes, kuna käisin nädala sees teises linnas koolis, nädalavahetused ja suved veetsime ikka koos. Mitmeid kordi tegin vihjeid kokkukolimise suhtes - küll kutsusin teda teise linna enda juurde elama, küll pakkusin ühise kodu loomise varianti jne, lõpuks käisin ikka tema juures n-ö ööbimas, sest sel ajal, kui tema tööl käis, läksin mina ikka koju, et õhtul tagasi tulla,» kirjeldas ta.

2010. aastal jäi ta lapseootele, kuid ehkki noormehele paistis isaks saamise mõte meeldivat, ei teinud ta ka siis ettepanekut perena kokku kolida, vaid eeldas, et koos jäädakse elama tema ja tema ema juurde. «Vaagisin siis tükk aega ja otsustasin, et kui remont pesemisruumides ja sooja vee loomine majja valmis, siis tulen.»

Nüüd on sellest möödas poolteist aastat, kuid remonti pole majas tehtud ega pesemisvõimalusi loodud. Jätkuvalt elatakse viisitsuhtes, käies umbes kaks korda nädalas lapse isa juures ööbimas. «Mees ei võta jätkuvalt vedu, et lõpetada remont ja luua talveks korralik küttesüsteem majja, et seal oleks võimalik lapsega elada (talvel on keskmine temperatuur toas 8 kraadi),» tõdes lugeja, lisades, et selline olukord on toonud suhtesse palju tülisid.

Nüüd ei tea ta, mida edasi teha – kas lõpetada suhe, et laps saaks rahulikult elada ühes kodus? Lahkumineku puhul kardab naine samas toimetulekuraskusi.

Perekeskuse Sina ja Mina psühholoogiline nõustaja Õnne Aas-Udam märkis oma vastuses, et inimene on oma olemuselt mugav loom ega kipu midagi ette võtma enne, kui tõeline häda või vajadus sunnib.

«Miks peakski teie poiss-sõber muutma midagi oma elukorralduses, kui senine paistab talle sobivat? Ja et selline visiitsuhe toimib juba kuus aastat, kus teie ööbite oma partneri pool paar korda nädalas – isegi nüüd, mil teil on ühine laps –, annab mehele märku, et nii on võimalik, see on mugav ning ta ei pea võtma vastutust ei suhte hoidmise ega lapse kasvatamise eest,» selgitas ta.

Nõustaja arvates on ilmekad ka määratlused «visiitsuhe» ja «poiss-sõber» – kuus aastat kestnud suhet tavaliselt nii ei määratleta. «Poiss-sõber viitab faasile, kus noored alles käivad kohtamas, nö deitimisfaas. Poiss-sõbrale ei panda veel erilisi ootusi ega oma ta ka mingit vastutust – kõik on ju alles ebakindel ja ees. Teie poiss-sõbral on aga kuus aastat kestnud suhe ja laps oma tüdruksõbraga… Kas teie partner on üldse emotsionaalselt ja psühholoogiliselt küps n-ö tavaliseks paarisuhteks ja lapsevanema rolliks?» küsis ta.

Õnne Aas-Udam märkis, et uurimuste järgi arenevad ja küpsevad mehed ja naised erineva tempoga ning on leitud, et keskmiselt on mees valmis last saama alles umbes kahekümne viie aastaselt - mil ta on valmis hoolitsema kellegi teise eest peale iseenda.

«Kindlasti ei ole see dogma ja sõltub paljudest erinevatest teguritest, sh rollimudelitest, mis pärit tema päritoluperekonnast - arusaam isa ja ema rollist, psühholoogiline lähedus/kaugus perekonnas, väärtused ja ootused paarisuhtele ja lastekasvatusele jne.»

Et antud olukorras on naispool see, kes teeb ettepanekuid ja nõudmisi, kuid samas lepib etteantud tingimustega ning surub oma vajadused alla ega soovi jätkata n-ö tüdruksõbra staatuses, soovitas nõustaja järele mõelda, mis teda selles suhtes hoiab ning mida ta oma paarisuhtelt ootab.

«Mis on need positiivsed tegurid, mis teid sellises suhtes hoivad – on need poiss-sõbra isikuomadused, mis teid köidavad? Tugevad tunded - armastus, kiindumus, turvatunne, harjumus? Mida see suhe pakub teile kui naisele? Teile kui emale? Kuidas näete omavahelist suhet jätkuvat, näete seda kui pikaajalist ja kestvat? Sobib teile visiitsuhe kogu eluks? Mida pakub teie praegune suhtemudel lapsele? On tal tema arenguks vajalikku turvatunnnet andvad ema ja isa või ema ja «paar-korda-nädalas-isa»? Kus on selle lapse kodu? Kodusid saab olla ainult üks.»

Õnne Aas-Udam märkis samuti, et ebakindlus ja hirm toimetulekuraskuste eest üksi jäämisel on paljudele naistele takistuseks ebarahuldava suhte lõpetamisel. Kuid kindlasti tuleks mõelda, millised on reaalsed võimalused abi saamiseks omaette elades - kes on need inimesed, kes saaksid toetada ja aidata, kas siis materiaalselt või vähemalt emotsionaalselt.

«Mõelge hästi järele, mida te tegelikult oma paarisuhtelt ootate ning kui vajate abi oma mõtete/tunnete selgendamisel, siis siinkirjutaja julgustab teid pöörduma spetsialisti poole. Arutelud neutraalse, kuid asjatundliku kõrvalseisjaga võivad anda teile tuge,» soovitas ta. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles