Susan Boyle: kõige tähtsam on täita oma unistused

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Briti sensatsioon: 
Susan Boyle pärast intervjuud ja 
enne lavaleminekut Manchesteri 
Palace Theatre’is oma garderoobis.
Briti sensatsioon: Susan Boyle pärast intervjuud ja enne lavaleminekut Manchesteri Palace Theatre’is oma garderoobis. Foto: Liis Treimann

Teda tunnevad kõik. Aga veel kolm aastat tagasi ei tundnud teda mitte keegi, välja arvatud väikese Šoti küla Blackburni elanikud. Arter kohtus muusikamaailma sensatsiooni Susan Boyle’iga sel nädalal Manchesteris.

Ta on viimaste aastakümnete kõige rabavam näide inimesest, kes saab oma andega üleöö kuulsaks. Kõige ebaharilikum superstaar. Uskumatu näide tahtejõust ja järjekindlusest, mis viib lõpuks sihile.

Ajukahjustusega sündinud, eluaegne tõrjutu, koolikiusamise ohver, narrimise ja pilkamise objekt, üksildane ja armastuseta. Nüüd aga on tema käes Briti plaadimüügi absoluutne rekord – 14 kuuga müüdi ta esimest albumit «I Dreamed a Dream» 14 miljonit eksemplari.

Kolm aastat tagasi oli see jõulude eel välja tulnud plaat ka Eestis enim ostetud muusikaline jõulukingitus. Teda on kutsutud kõigisse Briti ja Ameerika tuntumatesse tele- ja talkshowdesse, ta on esinenud hiigelsuurel Budokani staadionil Tokyos 60 000 inimesele, laulnud Suurbritannia kuningannale ja Rooma paavstile…

Arteril õnnestus Susan Boyle’iga (51) kohtuda sel teisipäeval Manchesteris, kus tuli esimest korda selles linnas esitamisele tema elust rääkiv muusikal «I Dreamed a Dream». Kui Susani mänedžer, välimuselt Harrison Fordi meenutav Andy Stephens meid tema garderoobi juhatab, tekib hetkeks ootamatu vaikus.

Susan ei tõuse tervituseks diivanilt, vaid jääb sellele istuma, pilk maas ja ilme tõsine. Tundub, nagu oleks ta kusagil omas maailmas, kaugel ära, tegemata väljagi, et tuppa on astunud külalised. Seisame nõutult ja mõtleme, mida nüüd teha.

Õnneks elavneb Susan juba mõni hetk hiljem, kui võtan kotist välja laupäevase Postimehe koos selle vahel oleva Arteriga ja näitan, millise ajalehe juurest me oleme. «Oo, väga huvitav, Eesti ajaleht!» haarab Susan lehe ja hakkab seda innukalt lehitsema.

Meil on külakostiks kaasas ka Estonia teatri pildiga Kalevi kommikarp, ning sellegi üle on staaril silmnähtavalt hea meel. Tundub, nagu hakkaks Susan tasapisi oma mõtetest väljuma, ta tõuseb püsti, vaatab silma, istub siis tugitooli ning hakkab, jalg üle põlve, ootama küsimusi. «Küsige-küsige, ma püüan vastata,» sõnab ta vaikselt. Andy saab aru, et meil on omavahel kontakt loodud, ja  taandub diskreetselt toast.

Intervjuu käigus avaneb Susani vastandlik loomus. Ühelt poolt väga tundlik ja hingeline, eriti rääkides emast, jumalast ja oma perest. Teisalt otsekoheselt vastav ja eemaletõmbuv – kui teemadeks suhted meesaustajatega («Liiga isiklik küsimus!»), suhtumine šoti rahvustoitu haggisesse («Totakas küsimus! See meeldib kõigile šotlastele!») või viskijoomisesse («Ma olen sügavalt katoliiklane, ma ei joo!»).

Aeg-ajalt tundub mulle, et meie intervjuu on nagu köiel­kõnd. Üks vale sõna või teemapüstitus võib rikkuda staari tuju, ja hetkeks tundub mulle, et ta kupatab meid koos fotokaamera ning diktofoniga sõna lausumata ukse taha. Aga see hirm kaob kiirelt.

Mida kauem vestlus kestab, seda rohkem avaneb Susan Boyle, muutub lõbusamaks ja lagistab oma vastuste peale vahel ka nakatavalt naerda. Mõnda lauset pean paluma korrata, sest tema tugeva šoti aktsendiga jutt kõlab rohkem hiina kui inglise keele moodi. Mispeale naerame mõlemad.

Susaniga koos veedetud tunnike jätab vastuolulise mulje, ent kõik mu kahtlused ja kõhklused, kas äsja kohatud inimene pole mitte raske ja tujukas, on nagu peoga pühitud, kui ta tuleb publiku üllatuseks muusikali lõpuminutitel sädelevas kleidis lavale.

Saal tõuseb kui üks mees ja vallandub maruline aplaus. Äsja on publik saanud peaosatäitja, väga hea šoti näitleja ja laulja Elaine C. Smithi isikus kaasa elada Boyle’i traagilisele elukäigule ja eluunistuse täitumisele, professionaalseks lauljaks saamisele.

Ning siin ta seisab – kogu oma hiilguses ja eeskujus. Laulmine on tõesti see, milleks Susan Boyle on sündinud, kõik muu pole oluline. Ta ei peagi midagi muud oskama, vaid tegema seda, milles on siiralt ületamatu.

Võimas hääl ja tundeline esitus paneb inimesed saalis meeleliigutusest pisaraid kuivatama. Jah, pole raske arvata, miks rahvas Susan Boyle’i armastab. Temaga juhtunud lugu on liiga võimas selleks, et jätta kedagi külmaks.

Susan, kuidas te ennast tundsite, nähes iseenda ja oma pere lugu muusikalilaval? Oli seda raske vaadata?

Oli tõesti natuke imelik näha oma elulugu laval elavas esituses… Eriti kui sellesse on segatud mu pere. Aga muusikal ise on fantastiline, see idee, mis pidi inimesi rõõmsamaks muutma, sest see on ka natuke lõbus. Eriti šotlastele, sest paljudest naljadest saavad aru ainult nemad. Kokkuvõttes tekitas etendus hea enesetunde.

Kui Briti talendisaates teiseks jäite, olite kurb põhiliselt sellepärast, et ei saa esineda kuningannale, nagu võitjale lubati. Kolm aastat hiljem on see teil tehtud – esinesite hiljuti kuningannale troonijuubeli pidustustel Windsori lossis. Millised on emotsioonid?

See oli mulle väga suur au. Olin väga rõõmus, aga samas ka närvis. Täitus üks mu suuremaid unistusi, olen nüüd esinenud nii paavstile kui ka kuningannale.

Esinete juuli lõpus Eestis kirikute poolt korraldatud kontserdil «Believe». Kui mitu korda päevas te jumala peale mõtlete?

Jumala peale mõtlemine on mu elu sisu. See on mulle väga tähtis ja väga isiklik asi. Kõik muu tuleb elus pärast jumalat. Olen pärit sügavalt katoliiklikust perekonnast. Usk on mind elus väga palju aidanud. Olen alati uskunud, et kõnnin rajal, mille Jumal on mulle valmistanud, ja see rada ühendab inimesi. Olen talle selle eest väga tänulik.

Teete juba oma neljandat albumit. Mis laul teie repertuaarist on teile endale kõige südamelähedasem?

Enamasti meeldib inimestele, kui ma esitan laulu «I Dreamed a Dream». See on ka tänases muusikalis. Sain selle lauluga kuulsaks. Ja muidugi on see ka mu enda lemmik, kuidas siis teisiti.

Mida ütlete inimestele, kes tahaksid täita oma unistusi, ent ei leia selleks sobivat teed ja julgust?

Sellele on raske üheselt vastata, igal inimesel on erinev tee. Mina ütlen, et miski ei ole võimatu. Igaüks võib täita oma unistusi, kui ta tahab, on vaid vaja jätkata proovimist ja püüdlemist. Ei tohi alla anda. Need hetked tekivad igaühel, aga tuleb edasi minna.

Paneme selle sedaviisi … elas üks naine, kes läks sassis juustega, paksude kulmude ja heleda kleidiga saatesse, et saada märgatud. Come on! See eriline kleit oli hea valik sel hetkel, olin ostnud selle oma venna pulmadeks. See oli kleit, millega kavatsesin muljet avaldada.

Aga ma ei tea, kas tegi seda kleit või miski muu. Ilmselt mängis suuremat rolli tõsiasi, et olen tavaline inimene, kes tuli vaesest ja väikesest külast ning oli võimeline tänu usule ja hea tiimi abile end kõigest sellest üles tõstma. Ma tean, et see kõlab kui klišee, aga minu lugu ongi natuke ka Tuhkatriinu lugu.

Koolis jäeti mind sagedasti kõrvale, kui midagi ette võeti. Olin aeglane õppija, ei suutnud teha eksameid. Mul läheb rohkem aega asjadest aru saamisega kui teistel inimestel. Kui sind jäetakse pidevalt eemale mingist arengust, edasiliikumisest koos teistega, sinust ei saada aru ja samal ajal tahad sa nii väga olla selle süsteemi liige… Laulmine tundus olevat väga hea viis selle kõige korvamiseks. Väga, väga nauditav viis. Minu kooliajal ei olnud õpetajatel oskusi ega ressursse, et minusugustega tegeleda. Praegusel ajal, arvan, on õpetajad õpiraskustega lastega tegelemiseks paremini ette valmistatud.

Teie julge otsus minna 47-aastaselt talendisaatesse ja panna  terve maailm ennast kuulama on olnud väga innustav ja pannud inimesi mõtlema, et kui Susan suutis oma unistuse ellu viia, äkki suudan mina ka. Kuidas teie jaoks see kõik algas?

Vaatasin seda saadet televiisorist, nagu kõik teised. Ja ma olin lubanud oma emale, enne kui ta suri, et võtan oma eluga midagi ette. Niisiis, ma kandideerisin saatesse. Täitsin ankeedi, sõitsin Glasgow’sse žüriiga kohtuma, osalesin eelvalikutes ja mul vedas – osutusin valituks.

Ma ei unusta kunagi seda päeva, mil tegin oma elu kõige õigemad otsused. See oli 21. jaanuar 2009. Paljud inimesed unistavad sellest, et   näha end televisioonis, teha rekordeid, osaleda salvestustel, lahutada mingil moel inimeste meelt. Aga olgem ausad – kõik on sinu enda kätes, anna vaid hoog sisse ja vaata, kui kaugele jõuad.

Kui nüüd aus olla, siis ei mõelnud ma saatesse avaldust täites kordagi, et võiksin nii kaugele jõuda. Võistlus toimus Šoti näituste- ja konverentsikeskuses – nägin seda hoonet Glasgow’sse jõudes eemalt, aga ei suutnud kuidagi sinna jõuda, vahetasin enne kuus korda bussi.

Jõudsin kohale tunde teistest varem, istusin ooteruumis ja vaatasin järgemööda kõikide esitusi. Kõik nad tulid mu juurde ja küsisid, kas ma olen kindel, et peaksin sellel võistlusel osalema. Nägin tantsutruppe minemas ja tulemas, mehi ja lapsi küll lusikate, küll muusikainstrumentide või  koertega.

Lõpuks tuli minu kord. Ja ma sain žüriilt kolm jah-sõna! Selleks ajaks, kui olin esinemise lõpetanud, olin ka oma viimasest bussist maha jäänud, õnneks organiseeris üks korraldajatest mulle takso. Olin nii elevil, nagu oleks mu lemmikjalgpallimeeskond Celtic karika võitnud.

Seda esimest esinemist on Youtube`is vaadatud pea sada miljonit korda. Aga enne kui jõudsite toona suu lahti teha ja laulda, naeris teie üle saalitäis rahvast, kaasa arvatud kohtunikud. Tegi see haiget?

Kui läksin žürii ette lavale, värisesid mul põlved, aga otsustasin närvitsemisest nipsakalt naljatledes üle olla. Käitusin õigesti, visates oma vastustes nalja. Tutvustasin ennast Susan Boyle’ina ja ütlesin, et tahaksin olla professionaalne laulja, nagu mu suur lemmik Elaine Paige.

Selle peale naerdi, ja siis hakkasin ma laulma. Ilma end liigselt esile tõstmata ütlen, et järgnesid ovatsioonid.

Ma ei suutnud üldse ette kujutada, et mu esinemine tekitab vaatajates sellise reaktsiooni. Kõik, mis ma ütlesin žüriile, oli täiesti ette planeerimata, spontaanne. Mu algne idee oli minna lavale šoti jalgpallimeeskonna triibulises särgis – et tõmmata tähelepanu. Aga mu perekond ütles mulle, et pärast seda nad ei tunne ka mind. (Naerab.)

«I Dreamed a Dream» oli lugu muusikalist «Les Miserables», mida olin näinud Edinburghis. Mulle meeldis see väga, eriti etenduse emafiguur. See oli pärast mu ema surma ja mulle läks loo sisu hinge.

Kes on olnud teie suurimad toetajad talendisaatest alates?

Mul oli saates palju toetajaid. Kohtunikud Piers Morgan, Simon Cowell ja Amanda Holden olid minu vastu kenad. Mul olid ja on sõbrad ning pere, kes on aidanud mind läbi rasketest aegadest. Otsus saates osaleda muutis mu elu, aga ma ei osanud kunagi mõelda, et saan sellise vastukaja, nagu tegelikult sain. Mul ei ole aimugi, kuidas see juhtus. Jumalale au. See oli absoluutselt uskumatu.

Üleöö kuulsaks saada on raske kogemus. Kuidas te selle kõigega hakkama saate ja mis on kuulus olemise juures kõige raskem?

Mu elu koosnes varem mittekeegi olemisest, keegi ei tundnud mind ja meedia ei pannud mind tähele. Aga nüüd on pisut teisiti. Mind peetakse kuulsuseks, inimesed tunnevad mind tänaval ära ja see on tore. Mu juurde tuleb palju inimesi, kes küsivad autogrammi.

Ja minuga tahetakse teha koos pilti, et see siis tavaliselt emale või isale saata. Tunnen selle kõige pärast pisut piinlikkust. Osa sellisest elust on naljakas, osa mitte nii väga. Kuulsusesse tuleb suhtuda normaalselt. Kui sa oled areenil, siis pead nõustuma, et oled seal.

Aga elu miljonärina? On raha teid muutnud?

Olen üles kasvanud nagu tavaline inimene. Elu on nüüd palju lihtsam. Olin pidevalt rahalistes raskustes, enam neid probleeme ei ole. Asjad, mis olid mulle tähtsad enne talendisaatesse minekut, on tähtsad ka täna – mu usk, sõbrad ja perekond.

Enne olin elus nagu kõrvaltvaataja, ma ei tundnud, et oleksin osa maailmast. Nüüd tunnen, et olen väga suur ja tähtis osa sellest imelisest laiast maailmast. Tunnen rohkem enesekindlust, olen rahulikum ja õnnelikum. Olen kohtunud hiilgavate inimestega. Ma pole enam nii üksik ega ka nii kinnine – olen osa maailmast ja see on väga põnev.

Kui palju on teie elu pärast kuulsaks saamist muutunud?

Üritan hoida oma elu nii normaalse kui võimalik, eriti kui olen oma kodus Blackburnis. Minu jaoks pole elu väga palju muutunud. Olen ikka võimeline minema jalgsi kohalikesse poodidesse või sõitma linna bussiga. Mul on ikka sama sõpruskond ja pere mu ümber, nagu enne kuulsaks saamist. Olen kahe jalaga maa peal.

Leian, et on väga tähtis jääda endale ja oma usule truuks ja olla ikka seesama Susan Boyle. Ma ei taha, et inimesed mõtleksid, et olen uhkeks läinud ja ei mahu enam oma saabastesse. Elan ikka samas majas, kus kunagi elasin vanemate ja õdede-vendadega, ning olen sedaviisi palju õnnelikum.

Kuulsa nimega tegelasena elamine on nõudnud harjumist. Ma ei tea, kas väärin seda. Olin kuulsuseks täiesti ette valmistamata, aga nüüd olen natuke õppinud. See koorem sobib nüüd kindlamalt ja paremini mu õlgadele. Sest olgem ausad – vaevalt kahetseks keegi minemist saatesse «Britain’s Got Talent».

Kui sa asetad ise ennast kuulsuse areenile, siis pead olema valmis selleks, mis tuleb, ja kui sa sellega toime ei tule, siis milleks üldse seal olla. Mulle meeldib väga olla kuulus ja ma ei taha kunagi pöörduda tagasi oma endise elu juurde.

Ostsite endale Blackburni külla ilusa maja, aga ei ela seal. Miks?

Mulle meeldib mu päriskodus rohkem. Seal on palju mälestusi, elasin seal koos oma armsa emaga.

Uus maja seisab siis täiesti tühjana?

Ei seisa tühjana. Kasutan seda ametlikeks vastuvõttudeks, pidudeks, pildistamiseks. Aga elada ma seal ei taha.

Kuidas läheb teie kassil Pubbles’il? Kes teda hoiab, kui mööda maailma ringi tuuritate?

Pubbles on juba väga vana, 13-aastane, ja elab juba mõnda aega Londonis ühe väga toreda naise juures. Pubbles on hea tervise juures ja õnnelik, sööb hästi, tänan küsimast.

Millised on Susan Boyle´i plaanid tulevikuks? Mis on veel tegemata?

Minu plaanid on jätkata laulmist ja teha albumeid nii kaua, kuni jätkub fänne. See toob mu ellu rõõmu ja ma ei taha, et see lõpeks. Olen nii õnnelik, et olen saanud laulda sellistele inimestele nagu paavst ja kuninganna. Tõmban pidevalt maha oma unistusi, mis on täitunud. Ma pean nüüd hakkama välja mõtlema uusi unistusi!

Kui kõik unistused on täitunud, siis mis on praegu liikumapanev jõud teie elus?

Liikumapanev jõud minu elus on jätkata muusika tegemist. Raha pangas ja müüginäitajad ei ole mulle tähtsad. Ma lihtsalt tahan jätkata laulmist ja rõõmustada inimesi oma muusikaga.

Kuidas te oma fännidega suhtlete? On teil neid palju?

Jah, mul on palju fänne, ja see on imeline. Mu fännid on maailma parimad ja väga helded. Jõulude ja sünnipäeva ajal pole mul kodus põrandat näha, sest kõik on ühtlaselt kaetud kaar­tide ja kingitustega. Mul on imeliselt vedanud. Tahaksin vastata kõikidele inimestele, aga kahjuks pole see võimalik, sellepärast olen alati õnnelik, kui saan väljendada oma tänulikkust meedia kaudu, ja veel toredam, kui saan kohtuda nende inimestega kontsertidel.

Fännid on olnud imelised, ja meilid, mida olen saanud, harukordsed. Mulle on saadetud ilusaid kingitusi – raamatuid, kosmeetikat ja isegi üks kleit 1950ndatest. See oli ühe pere reliikvia ja nad tahtsid, et mina saaksin selle endale. See on kirjeldamatu tunne, kui mõistad, et keegi tahab kinkida sulle midagi nii väärtuslikku. Olen kogenud palju lahkust ja toetust.

Kui palju teate Eestist ja eestlastest?

Tean Eestist ainult natuke ja see on ka üks põhjus, miks ootan teie maa külastamist – et selle kohta rohkem teada saada. Tean, et teil on olnud rahutu ajalugu ja on ilus arhitektuur, ja olen kuulnud ka seda, et olete edukas riik.

Olete käinud esinemas Jaapanis, Ameerikas, teinud Inglismaale tiiru peale, nüüd tulete Eestisse. Millises riigis tahaksite veel esineda?

Neid kohti, kus ma tahaksin esineda, on palju! Teeksin rõõmuga maailmaturnee. Kuni mu laul teeb inimesi rõõmsaks, on see mulle tähtis, ja see võib toimuda kõikjal maailmas. Aga praegu ootan väga esinemist Eestis, olen väga elevil.

Ma pean ennast ikka veel vahel näpistama, et uskuda, et ma tõesti olengi professionaalne laulja – ka pärast kolme aastat pole see päriselt mu teadvusesse jõudnud. Eriti koos nende imeliste võimalustega, mida on mulle pakutud. Kas keegi oleks uskunud aastal 2009, et 2012 esinen ma meie kuningannale? Kindlasti mitte mina!

Arvamus

Helen Lokuta
Estonia metsosopran


Susan Boyle on fenomen, mis teataval määral saanud kõikide seni avastamata talentide sümboliks. Tema looduslik anne – tema lauluhääl – oli ju enne superstaaride võistlust täiesti koolitamata.

Minu jaoks on aga kõige imetlusväärsem tema julgus minna lauluvõistlusele, mis ei olnud mõeldud tema esindatavale siht- ja vanuserühmale ega sisaldanud ka talle seni kõige tuttavamaid muusikastiile. Riskides end kogu teleauditooriumi ees naeruvääristada, läks ta ometi, ning vastupidiselt ootus­tele sai temast staar.

Lugupidamist väärib ka see, et ta on oma usule truuks jäänud, ei ole selles mõttes muutunud ega kompromisse teinud, kuigi surve on kindlasti suur olnud. See annab tunnistust tugevast isiksusest, kellel pole oma identiteedi määratlemisega probleeme. Raha ja kuulsusega kaasnevale ühiskondlikule survele peavad vastu vähesed.

Arvan, et ka meil Eestis on selliseid peidetud talente, kes oma andest võib-olla teadlikudki pole. Soovin neile julgust astuda see esimene samm ja mitte karta ebaõnnestumist.

Ebaõnnestumine oleks see, kui potentsiaal jääb realiseerimata ja seda esimest sammu selles suunas ettegi ei võeta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles