Millised on sageli kasutatavad laused, millest on lõpuks rohkem kahju kui kasu? Vanematel võivad ju olla head kavatsused, kuid tihti nad ei mõtle, kuidas mõni lause võib lapsele mõjuda.
Laused, mida lastele ei tasuks öelda
21. juuni 2012, 18:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On terve rida lauseid, mida lastele kunagi öelda ei tasuks («ma soovin, et poleks sind kunagi sünnitanud» või «sinu pärast me lahutamegi!» kuuluvad kõige hullemate hulka). Kuid lisaks neile on mõned näiliselt kahjutud laused, mis võivad lastes vallandada vastumeelsust, langetavad enesehinnangut ja toovad esile negatiivseid tundeid, kirjutab Woman's Day.
«Ma tean, et sa oled enamaks võimeline»
Kas sind frustreerib tütar, kelle puhul tead, et ta oleks koolis või trennis enamaks võimeline? Loodetavasti ei ütle sa talle nii selgesõnalisi asju nagu «sa oled liiga laisk», aga iga kommentaar, mis vihjab justkui sa poleks tema saavutustega rahul, mõjub lapsele halvasti ja võib tema motiveerimise asemel mõjuda hoopis vastupidiselt.
Kui su lause vihjab mõne ülesande või kodutöö täitmisele, ole oma ootustega täpne: «Kui sa saad oma toa korda, võid õue mängima minna.» Kui jutt on saavutustest koolis, kommenteeri parem neid kordi, kui ta on tõesti vaeva näinud: «See lisaaeg, mis sa raamatu kokkuvõtte kallal kulutasid, oli seda väärt!»
«Oled sa kindel, et peaksid selle koogi ära sööma?»
Sul on head kavatsused – et laps püsiks vormis ja tervislik –, aga peaksid vältima juttu, mis võib tekitada kehast negatiivse mulje. Kui tunned muret selle pärast, mida laps kodus sööb, kasuta tegusid, mitte sõnu: täida köök tervislike söökidega ja õhuta perekondlike sporditegemisi, näiteks õhtune jalutuskäik. Sel viisil on sünnipäevadel koogikeste söömine lapsele lubatud.
Pea ka ise reeglitest kinni – saadad lapsele segase sõnumi, kui käsid tal küpsistest eemale hoida kui ise sööd kartulikrõpse. Muide, vältida tuleks ka lapsele ütlemist, et ta on «hea isuga». Ürita vältida sildistamist (ta on meil pirtsakas sööja; talle maitseb kõik; tema peaks magusast eemale hoidma). Ürita söögiga seonduvad kommentaarid hoida täpsed ja positiivsed: «Oi, ma näen, et sa proovisid püreesuppi!».
«Sa alati...» või «sa mitte kunagi...»
Vaieldamatult on kiusatus – mõnikord isegi refleks – välja pursata alati-lause («sa unustad alati oma sokid pesukasti panna!») või mitte kunagi-lause («sa mitte kunagi ei helista mulle kui hilja koju tuled!»). Aga ole ettevaatlik, sest need kaks lauseliiki on potentsiaalsed miiniväljad. Need laused on märgid, mis võivad eluks ajaks külge jääda.
Lapsed kujunevad selliseks, milliseks me nad kujundame, seega öeldes, et ta unustab alati helistada, muutub ta suure tõenäosusega inimeseks, kes kunagi ei helistagi. Parem küsi lapselt, kuidas sa saad aidata tal muutuda: «Mulle tundub, et sul on raskusi meeles pidada oma õpikuid koju tuua. Mida me teha saame, et sul see meeles püsiks?»
«Miks sa ei võiks rohkem oma venna/õe moodi olla?»
Sugulussidemed ja rivaalitsemine käivad käsikäes ning igasugune võrdlus lisab vaid õli tulle. Kui ütled lapsele: «Su vend harjutab klaverit ja on selles väga hea – miks sina samasugune ei võiks olla?», ütled põhimõtteliselt, et klaver on tema venna asi ning tema pole selleks kunagi piisavalt hea.
Võrdlused paigutavad sugulased kategooriatesse – tark, sportlik – ega tekita neis julgust proovida midagi, milles sugulane «hea» on. Julgusta igat last tegelema millegagi, mis neile meeldib ja väldi võrdlusi.
«Ma ju ütlesin, et asja viimasele minutile jätmine on viga!»
Ütlesid oma põhikooli lapsele korduvalt, et kui ta terve pärastlõuna videomänge mängib, jääb tal vähe aega matemaatika tööks õppimiseks. Ja arva mis? Ta oli liiga kaua üleval, läks kooli unise ja ettevalmistamata ega teinud tööd nii hästi, kui oleks võinud.
Kuid iga kord, kui ütled lapsele «ma ju ütlesin», ütled talle hoopis, et sul on alati õigus ja tema alati eksib. Kui ta saabub koju halva hindega, ürita «ma ju ütlesin» lauset tagasi hoida ja küsi temalt, kas te kahekesi saaks järgmiseks korraks mõne parema õppimismooduse välja mõelda. Ühtlasi kiida teda kordade eest, millal ta on sõna kuulanud ja teinud nagu palutud.
«Sa oled jalgpallis parim!»
On ilmselge, et lapse pingutuste mahategemine («sa pole mingi kunstnik!») võib olla kahjulik, kuid ka positiivsed kommentaarid võivad olla halvad, sest need seavad piirid.
Oletame, et ütled oma lapsele pidevalt kui tark ta on. Aja jooksul võib ta hakata kartma uute asjade proovimist, sest kardab, et ei ole enam «tark» kui tema sooritus pole kõige parem. Tagasilöök võib tekkida ka siis, kui lapsel on tööga raskusi ja ütled talle: «Aga sa oled ju nii tark!» Ta võib end veelgi halvemini tunda, sest ei vasta sinu ootustele.
«Ära muretse – esimene koolipäev pole midagi hullu»
Mis selles halba on, kui üritad ärevil last rahustada? Kui ütled lapsele, et ta ei muretseks, jätad tema tunded tähelepanuta – nüüd muretseb ta esimese koolipäeva pärast ja sellepärast, et ta muret tunneb või sellepärast, et sa oled tema mure tõttu häiritud.
Sama kehtib «ära nuta» ja «ära ole vihane» kohta. Parem ütle: «Mulle paistab, et sa oled mures. Kas tahad mulle rääkida, mille pärast sa muretsed, et saaksime seda arutada?»
«Sest mina ütlen nii!»
Kõik vanemad on selles olukorras olnud – sa pead lihtsalt uksest välja minema ja sul pole aega selgitada, miks tuleb arvuti välja lülitada ja minna pereüritusele, hambaarsti juurde või mujale. «Sest mina ütlen nii!» annab sulle kontrolli ja vaatab mööda lapse kasvavast autonoomia vajadusest ning võimalusest maailma asjadest aru saada.
See range lause jätab ära ka võimaluse midagi õpetada. Ütleme, et lapsed ei taha päikselisel päeval vanatädile külla minna, vaid eelistavad oma ratastega sõita. «Sest mina ütlen nii» tekitab neis tunde, et neil puudub kontroll asjade üle, mida nad teha tohivad. Proovi parem nii: «Ma tean, et te tahaksite pigem ratastega sõita, aga tädi Maie tahab teid väga näha ja me anname endast parima, et pereliikmete soove austada.» Sel viisil teavad nad, et nende soovid on olulised ja lisaks saavad nad õppetunni sellest, kuidas pereliikmetesse suhtuda.
«Sa ei peaks Martiniga läbi käima, ta ei meeldi mulle»
Paljudele vanematele ei pruugi üks kindel sõber meeldida mis iganes põhjusel, aga kohe kui seda oma lapsele teatad, muutub see konkreetne sõber veelgi kutsuvamaks. Mõtle kõigepealt, mis sulle Martini juures ei meeldi. Kas teie isiksused lihtsalt ei sobi või näed sa temas potentsiaalset ohtu oma lapsele?
Kui asi on esimeses, hoia keel hammaste taga. Kui aga teises, küsi oma lapselt mõned üldised küsimused : «Miks sulle meeldib Martiniga aega veeta? Mida te koos teete?» Idee seisneb selles, et teievaheline suhtlus oleks avameelne.
«Seda ei tehta nii! Las ma teen parem ise»
Palusid lapsel suppi liigutada, käterätikuid voltida või autot pesta. Muidugi kulub sulle abi ära, aga laps ei saa antud ülesandega kõige paremini hakkama. Olenevalt sellest, kui suur perfektsionist sa oled, võib olla keeruline end tagasi hoida, et mitte lapselt ülesannet üle võtta. Aga see on viga, sest sel viisil ei õpi ta kunagi seda õigesti tegema ega taha sind tulevikus aidata.
Kui sind ei häiri kortsus rätikud või mitte kõige puhtam auto, pole mingit probleemi. Vastupidisel juhul võid lapsele oma abi pakkuda, öeldes: «Las ma näitan sulle lahedat nippi, mida mu ema/isa mulle näitas!»