Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis sisekosmos.ee sellest, et inimesed elavad eelkõige iseenda jaoks ja et igaüks on oluline, sest temast sõltuvad ka teised inimesed.
Kui sind ei oleks, ei oleks tervet maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alati ei ole olemine lihtne. Sageli kaasneb sellega palju vaeva ja kannatusi, mille kompenseerimine rõõmu ja rahuloluga võib tunduda võimatu missioonina. Vaata kas või oma igapäevast elu - see algab pissihäda ning tühjakõhutundega, millele võib päeva jooksul veel lisanduda hulk muid hädasid ja probleeme. Pissihäda ja tühi kõht füüsilise tasandi kannatustena on tegelikult ju vaid jäämäe tipp sellest, mida kujutavad inimeste jaoks psühholoogilised kannatused - valu lahkuminekutest, oma lähedaste inimeste kaotamisest, töö juures ebaõnnestumistest ja alalõpmatust unistuste purunemisest. Elu ei ole lihtne. Selle tõdemuseni jõudis juba Buddha.
Kelle jaoks me oleme?
Me näeme maailma läbi iseenda. Mõni vaimsem inimene võib siinjuures väita, et tema elab juba ammu teiste inimeste hüvanguks, kuid sedagi tõenäoliselt vaid seni, kuni tema elus kõik enam-vähem hästi on. Sageli piisab väikesest kõrvalekaldest oma harjumuspärasest elurütmist (töö kaotus, tüli elukaaslasega, raha kaotus), kui kogu vaimsus tagaplaanile jääb, ning inimlik nõrkus pead tõstab.
Me elame iseenda jaoks. Psühholoogid ütlevad, et kuni 90 protsenti meie igapäevasest mõtlemisest käsitleb otseselt või kaudselt meid ennast. Eckhart Tolle ütleb, et see protsent on veelgi kõrgem, lähenedes sajale.
Kuidas see saakski teisiti olla? See on ju meie elu, mida me elame. Otse loomulikult soovime seda korras hoida, et oma elust ikka võimalikult palju rõõmu tunda. Kuni elu lähebki nii, nagu meile sobib, oskame vältida ka psühholoogilist valu. Kui aga peaks juhtuma, et midagi läheb vastupidiselt meie ootustele, on ka kannatus kohe platsis.
Kui me elame elu iseenda jaoks, võib mõnikord mõttetuse ja lootusetuse tunne peale tulla. Sageli ilmutab see tunne end läbi küsimuse: «Aga mis oleks, kui õige lõpetaks selle jama ära?». Jah, suitsiidsed mõtted ei ole paljude jaoks midagi uut. Suitsiid tundub pääsemisena. Küsimus on vaid, kelle jaoks?
Kas me peame ikka olema?
Kuni me elame ainult enda jaoks, elame piiratud maailmas, kus on väga palju muresid ja hädasid. Mis aga juhtuks, kui hakkaks elama rohkem teiste inimeste jaoks? Kuidas meie elu kujuneks juhul, kui me hakkame teiste inimeste huvisid enda omadest kõrgemale seadma?
Kas me peame ikka olema? Jah, peame küll, sest meie ümber on väga palju inimesi, kes meie olemisest rõõmu tunnevad. Ning kui sa mõnikord tunned, et sul ei ole enam põhjust elada, küsi nendelt, kuidas nende maailm oleks, kui sind ühel hetkel enam ei ole.
Me peame olema, sest paljud inimesed armastavad meid. Mõnikord tundub, et neid inimesi ei ole piisavalt, kuid seda vaid seetõttu, et me oleme kaotanud armastuse iseenda vastu. Projekteerides armastuse puudumise teiste inimeste peale, võibki tekkida tunne, et meid ei armastata.
Me peame olema, sest paljude inimeste meelerahu sõltub meie olemisest. Meil on emad ning isad, õed ja vennad, ning sõbrad ja tuttavad, kelle elu on palju värvilisem, kui meie olemas oleme. Me muudame nende elu ilusamaks ainult selle kaudu, kuidas me oleme olemas. Loomulikult peame me olema. Nende jaoks.
Me peame olema, sest meie lapsed sõltuvad meist. Me oleme oma laste armastuse doonorid. Armastust ei müüda turul nagu kurki ja tomatit. Armastus on väga defitsiitne kaup, millega saab last varustada ainult tema ema ja isa. Kui neid ei ole, on lapsed armastusenäljas.
Me peame olema, sest kui kõik otsustaksid mitte olla, ei saaks maailm eksisteerida. Nii nagu ei saa meie keha eksisteerida ilma rakkudeta, ei saaks ka maailm eksisteerida ilma inimesteta. Isegi, kui sulle vahepeal tundub, et sa oled tähtsusetu ning keegi ei märkaks, kui sa enam ei oleks, siis tõde on see, et see pole tõsi. Sa oled oluline, sest sinust sõltuvad teised inimesed ja nende kaudu kogu maailm.
Me oleme ühenduses olemise kaudu. Kui sind ei oleks, oleksid paljud inimesed õnnetud. Kui omakorda neid ei oleks, mitmekordistuks õnnetute inimeste hulk hetkega - kuni kogu inimühiskonnani välja. Järelikult sõltub sinu olemisest kogu ühiskonna meelerahu.
Võib-olla oled sa mõnest inspireerivast raamatust lugenud, et me kõik oleme omavahel ühenduses, ja sa oled otsinud seda seost, mis meid kõiki ühendab. Ei, see ei ole õhk, see ei ole prana ega midagi veel müstilisemat. See on midagi väga lihtsat ja praktilist. See on olemine ise. Kui sind ei oleks, ei oleks tervet maailma.