Magus Nadja

Britt Rosen
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nadja ja tema kohev koogikunst: «Ainuüksi selle rõõmu pärast, mida
inimeste kiidusõna annab, tasub kooke küpsetada,» ütleb Nadja Kaarma.
Nadja ja tema kohev koogikunst: «Ainuüksi selle rõõmu pärast, mida inimeste kiidusõna annab, tasub kooke küpsetada,» ütleb Nadja Kaarma. Foto: Peeter Langovits

Võluvalt vahukooreste koogipommide meistri Nadja Kaarma elukäik on sama kirju nagu tema vaarika-beseerullid kohvikuvitriinis ja kirssidega šokolaadikorvid uues koogiraamatus, kuid mitte sugugi nii magus.

Nadja Kaarma (62), kes jaganud lahkelt kondiitritarkust hommikutelevisioonis ja vallutanud koogisõltlaste südameid nii Tallinnas Komeedi kohvikus, Kukekeses kui ka Haapsalus Epp Maria Galeriis, on ühtaegu õhevil, ärevil ja rõõmus, kui oma teise magusaraamatu, trükisooja «Nadja koogid 2» esimest korda kätte võtab.

Läinud aastal oma esimest raamatut nähes ei hoidnud emotsionaalne Nadja aga pisaraid tagasi. Nii hea meel oli! Tookordne koogikogumik jõudis raamatupoodide müügiedetabelite tippu ja nüüdseks on see juba 9000 küpsetamis­fännil. 

Nüüd vuristab Nadja naerulsui värskeima raamatu lehekülgi aina edasi ja tagasi.

«Küll ikka kõik said ohtralt torti ja kooki süüa,» meenutab helge ja naeruse loomuga naine magusatihedat raamatutegemise kuud, kui tema jutti muudkui küpsetas ja asjaosalised pärast pildistamisseanssi selle maiusekunsti ära sõid.

Siis leiab ta üles ühe oma lemmikuma koogi. «Suurte pähklitega šokolaadikorvikesed, no küll need on imemaitsvad! Ja struudleid on ses raamatus ka. Ja kõiksugu rulle.

See besee-šokolaaditort samuti, mille ma tänavu vabariigi aastapäevaks presidendi vastuvõtule tegin ... ohh!»
Hakkajam maiasmokk asuks tema ahvatleva koogiilu peale kohemaid mune ja koort vahustama, et sealt kohvikust tuttava mango-beseekoogiga küpsetamisõnne proovida. Kuid ega tõrksamagi murdumiseks ilmselt kuigi palju aega kulu.

Õhuline põhiline

Jah, besee on tujukas ja tahab küpsetajalt täit tähelepanu, tunnistab Nadja. Kuid toorained on tema retseptides lihtsad ja kättesaadavad – inimest ei pea ju mööda poode jooksutamisega stressi ajama. Ja ega halva tujuga head kooki tule ka.

Nadjal endal pole seni ükski kook ebaõnnestunud.

Eriti meeldib Nadjale, kui küpsetises on vähe biskviiti ja rohkelt kreemisust, kohevust, mahlakust. «Kook või tort peab olema õhuline. Nii et kui ühe tüki ära sööd, tahad veel,» avaldab ta ühe oma põhilistest kondiitrisaladustest.

Ka toorjuustutorti paneb ta alati vahukoort sisse, nii tuleb see pehmem ja mõnusam, mitte tihke, nagu pahatihti tehakse. Võikreemist ta ei pea ja pole seda viimased kümme aastat kuhugi seganud. Iseäranis meeldib talle, kui ühes tordis kohtuvad toorjuust, vahukoor ja šokolaad. Ning šokolaaditorte välja mõelda, teha ja selle kihte üha maitsvamaks muuta – seda armastab ta üle kõige.

Nadja enda elu pole aga alati sugugi nii magus olnud.

Kõige raskem oli siis, kui ta mehest lahku läks ja üksi nelja väikest last kasvatama jäi. Et neil söök laual ja riided seljas oleks, lüpsis ta hommikul laudas lehmi, päeval hoidis lapsi ja öövahetuses tegi Tallinnas Moskva kohvikus lehttainast. Selleks et toime tulla, on ta Ukrainas õpitud pagari-kondiitri ameti kõrvalt olnud koristaja, seafarmi talitaja, lastehaiglas õe abiline.

Ka kolima ja rändama on Raplas sündinud naine pidanud tavatult palju. Et tema venelasest isa Nikolai oli sõjaväeohvitser, kes Teises maailmasõjas lausa Berliini all sõdis, ei jäädud kusagile pidama kauemaks kui kaheks aastaks. Isa võttis naiseks eestlanna Elleni, ja mindi jälle. Nadja läks esimest korda siis, kui oli viiene – Valgevenesse.

Ränka suvist rabamist arbuusipõllul Saraatovi kandis, kust isa pärit, mäletab ta sealsest koolipõlvest samuti. «Ikkagi oli see ilus aeg. Ja kui mesised olid need arbuusid! Neid oli nii palju, et kui sõime, siis vaid südameid. Töörahast ostsin endale esimese käekella.»

Kuid Eesti istus tüdrukul sees ja tõmme tagasi sünnikohta oli suur.  Kuusikul käis ta vanaemal külas ju kogu aeg – talle meeldis siin. Mis siis, et kõhna ja haiglast tüdrukut sunniti teinekord äsjalüpstud sooja lehmapiima jooma ning hiljem kippus ununema ka eesti keel. Elu siin ja eesti mees tõid keele kiirelt tagasi. «Ja mina tahtsin eesti keelt väga rääkida,» ütleb Nadja, kes 18-aastaselt ringiga Eestisse tagasi jõudis.

Kõige parem aeg

Täielik pööre saabus umbes kümne aasta eest Haapsallu kolides, kuhu ta juhuslikult enesele jõukohase väikese ahjuküttega korteri leidis ja nüüd kahekesi koos mopsi Isabellaga elab. See oli saatus, arvab naine tagantjärele. Sest just seal avastas tema ande Anni Arro, kes toonasesse Müüriääre kohvikusse koos ema Epp-Maria Kokamäega saia- ja koogitegijat otsis.

Proovitöö, õigemini prooviöö kestis nagu kondiitritel ikka hilisõhtust kella neljani hommikul. Kui kohvik uksed lahti tegi, olid kõik letid lookas. Nadja erilise käekirjaga ja supermaitsvad koogid-tordid olid parimad ükskõik kui uhkest soovituskirjast.

Nii leidis Anni Arro oma kohvikusse magusameistri, aga endale ka otsekui vanema õe, väga hea südamesõbranna. Talle meeldib, kuidas Nadja leiutab üleöö uusi maiuseid, ahmides ideid elust, külmkapijääkidest, kokaraamatutest. Küpsetaja ise on jällegi õnnelik, et nüüd on tal vabadus teha kõike nii, nagu endale maitseb.   

Nii on ta supernäide sellest, kuis õnn, rõõm ja tasakaal võivad inimese ellu tulla alles elu teises pooles. Aga Nadja ehk Nadežda tähendabki ju vene keeles lootust. Ta poleks kunagi uskunud, et ses vanuses algavad tema kõige toredamad ja magusamad aastad, et tema ümber on nii palju häid inimesi ja et ta saab nii palju tähelepanu.

Raamatud, intervjuud, telesaated, kohvikumenüüd ...

Sügisel plaanib Anni Arro koos Nadjaga Viini või Pariisi lennata. Inspiratsiooni ammutama: kohvi jooma ja kooke sööma. Sellest peaks tulema vahva reis.

Nadja enda unistused ei käi aga kaugeid maid pidi. Tema mõtleb suvila moodi kohast Tallinna lähedal, kus saaks aasta ringi elada, ilmtingimata mullas siblida ja lilli kasvatada. Siis on ta lähemal lastele, kes kõik õnnelikult oma elu peal, ja neljale lapselapsele.

Neist viimane, Sandra-Delisa sündis läinud nädalal. Palju õnne! Ning ema Elleni tahab Nadja Valgevenest Eestisse, koju tuua.

Ent seni ... «Ma ei ole küpsetamisest väsinud ja kavatsen kooke teha nii kaua kui jaksan,» kinnitab Nadja. Lõpuks ometi saab ta tööd teha mõnuga, mitte ainult elatise teenimise pärast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles