Anonüümseks jääda soovinud lugeja kirjutas meile loo ebatavalisest kohtumisest, mis polnud küll klassikalises mõttes kohting, kuid millest kujunes ootamatult ilus armulugu.
Lugeja kirjutab: osav müügijutt tõi armastuse
5. juuni 2012, 17:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olin kaheaastase lepinguga välisriiki tööle lähetatud ning linn, kus üksinda hakkama pidin saama, oli vaatamata hommikust õhtuni toimuvatele üritustele ja suurele rahvahulgale minu jaoks kuidagi kõle.
Taas kord oli üks tegus ja väsitav tööpäev läbi saanud ning ma ei jõudnud ära oodata, mil jõuan pagariärisse, et endale üks väike «preemia» lubada. Ma tean, et need sagedased premeerimised ei vii just eesmärgini, kuid see mind tol hetkel ei heidutanud.
Ja oleneb muidugi eesmärgist, kuid minul oli see olemas! Olin nimelt ammu mõelnud liituda mõne kohaliku spordiklubiga, et füüsist vormis hoida ning ikka ilusam ja saledam välja näha. Tiheda töögraafiku tõttu oli see mõte aga sinnapaika jäänudki.
Niisiis, väljusin kontorist ja astusin kiirel sammul suvises õhtupäikeses pagariäri poole, kui äkki kõnetas mind saksa keeles kena tumedapäine noormees. Ma ei räägi ju saksa keelt, jõudsin vaid endamisi mõelda, kui noormees juba agaralt midagi jutustas, laskmata vahelegi segada.
Arvasin esialgu, et kindlasti küsib teed - mitte, et ma ise kohalik oleks olnud ja teda üldse aidata oleks osanud. Olin nimelt alles paar kuud jõudnud võõras linnas töötada. Aga ei, noormees ei küsinud teed. Pärast minu palvet inglise keeles jätkata, sain aru, et ta soovib tutvustada linna uusimat ja võimalusterohkeimat spordiklubi!
Selle kinnituseks ulatas ta mulle klubi tutvustava brošüüri ja viitas enda ees olevale majale, kus säras hõbedaselt suur silt «Fitness For You». Kuna mul oli sel õhtul aega ja spordiklubi temaatika oli viimasel ajal niikuinii prioriteediks tõusnud, otsustasin noormehe ära kuulata. Rõõmustasin ja nentisin vaid fakti, et asjad, mida soovid ja millest mõelnud oled, jõuavad varem või hiljem ise sinuni!
Pole midagi öelda, noormees näis olevat oma ala professionaal ja lisaks sellele väga šarmantne. Mõned sammud ja jõudsimegi spordiklubi ette, kus avanes pilt suure lauaga, millele olid laotatud klubi tutvustavad materjalid ja muu spordiklubi müügitulemuste saavutamiseks vajaminev.
Olin jätkuvalt äraootaval seisukohal, kuid õnneks ei pidanud järgneval laskma ennast kaua oodata: noormees tõmbas ei tea kust kahelt poolt lauda spordiklubi lipud nagu antennid välja, mis ilusti lehvima ja klubi nime reklaamima jäid.
Järgmiseks oli minu ees klubi tutvustav Powerpoint`i presentatsioon ja võin julgelt öelda, et see kõik toimus vähem kui paari minutiga! Muigasin vaid omaette ja vaatasin ringi, hakates tasapisi arvama, et see ei saa olla midagi muud kui televisioonist palju nähtud «Varjatud kaamera»!
Seisime kahekesi seal puude all, tema oma presentatsiooni ja lippudega ning mina mõtetes muigava ja kogu jandi lõppu ootava potentsiaalse kliendina. Õnneks sama ruttu, kui etteaste pihta hakkas, oli see läbi, ja noormees andis teada, et kõikide võimalustega tutvumiseks ja asja tuumani jõudmiseks tuleb klubiga ikka seestpoolt ka tutvuda!
Vot nüüd ma küll mõtlesin, et igal asjal on piir! Olin aru saanud, et see ei ole «Varjatud kaamera», ja mul tõesti ei olnud enam huvi ega tahtmist selle show`ga kaasa minna. Teisalt, endalegi arusaamatult olid minus tekkinud vastakad tunded - lisaks vihale enda oskamatuse tõttu müügimehele «ei» öelda oli tekkinud huvi järele vaadata, kuhu see tsirkus lõppkokkuvõttes viib. Läks trumm, mingu pulgad ka, jõudsin mõelda, kui noormehe sabas talle spordiklubisse järgnesin.
Klubi oli tõepoolest väga innovatiivne, arvestades seda, et ma olin vähemalt Eesti spordiklubide poolt pakutavaga üldiselt kursis, kuid midagi sellist polnud ma varem küll näinud! Sain teada, et kõik jõusaaliseadmed töötavad treenija varem salvestatud näpujäljega, mille tulemusel iga aparaat, mida kasutad, võtab täpselt Sinu kehale sobiva asendi - nii spinningus kui ükskõik millist muud seadet kasutades.
Kuna noormees tegi oma tööd ja rääkis pidevalt, jõudsin ka muid mõtteid mõlgutada. Endalegi ehmatuseks olin talle kui mehele omakeskis hinnangut andmas - näe, täitsa hea partii teine! Aga spordiklubis ei uneleta, vaid tehakse sporti ja selle kinnituseks palus noormees mul ühe jõusaaliseadme pingile istuda, ise seejuures kenasti naeratades.
Mõtlesin, et noh, mis seal ikka, teeme ära, ja enne kui ma arugi sain, olid mu käekott ja päikeseprillid ühes nurgas ja mina oma töökostüümiga lebasin selili kangi all, et pingi mugavust ja süsteemi elektroonikavõimalusi testida!
Ja see pole veel kõik! Vaevalt jõudsin pärast etteastet pingilt püsti tõusta ja juukseid siluda, kui juba oli noormehel nagu võluväel leping lünkade täitmiseks ja allkirjastamiseks valmis. Ma ei uskunud ise ka, mida ma teen - see kõik toimus nagu unenäos -, aga fakt on see, et ma täitsin kõik lüngad enda kontaktide ja muu vajaliku infoga, mida ta palus, kuid lepingut otsustasin siiski mitte allkirjastada.
See klubi võib olla isegi väga hea, aga ma tahan alati ka võrdluspakkumist kõrvale. Õnneks oli noormees, vaatamata suurele energiakulule mind kliendiks värvata, vägagi mõistlik ja sai minu soovist kenasti aru. Üks oli kindel - sel õhtul koju jalutades ei mõelnud ma hetkekski enam pagariärile, vaid hoopis millelegi muule…
Ma isegi ei tea, kuhu oli kadunud minu vastumeelsus ja tõrksus kogu toimunud ürituse suhtes, aga ma tundsin, et ma tahan sinna spordiklubisse tagasi minna… ja tagasi minna just Tema pärast! Ja ma läksin! Noormees oli ka järgmisel päeval seal, võttis mind oma kena naeratusega vastu, ei rääkinud lepingutest, ei rääkinud spordist, ja ma sain aru, et ka tema oli mind millegi muu kui lepingu pärast tagasi oodanud…
See oli ühe tutvuse koomiline algus, mis leidis aset 3,5 aastat tagasi. Tänaseks on noormees kolinud Eestisse, töötab eratreenerina, meil on ühine kodu ja kuu aja pärast tähistame koosolemise 3. aastat.
Ma tean, et see ei ole ideaalne kohtumise lugu, koos suure kire ja esimesest pilgust armumisega, mida ma isegi võib-olla salamisi ootasin. Pigem on see lugu algselt tekkinud sümpaatiast ja ajapikku kujunenud armastusest, uute olukordadega kaasa minemisest ja julgusest teha midagi tavapärasest teisiti.
Ka nüüd, aastaid hiljem, toob pärast tööd pagariärisse suundumine mulle naeratuse suule, ja nendin vaid tõsiasja, et kõik siin elus on võimalik!
Premeerime loo autorit Sparkling Groupi 100-eurose kinkekaardiga, mis võimaldab nautida õhtusööki kahele kas Boccas, Ö’s, Tchaikovskys, Chedis, La Bottegas või Spiritis.
Võtame võitjaga ühendust ning avaldame peagi ka teiste lugejate lood. Kõiki avaldatud lugude autoreid premeerime iluauhindadega!