Kas seepärast, et vägivalda on rohkem või julgetakse järjest enam politsei poole pöörduda, aga selle aasta esimestel kuudel on Põhja prefektuuri lastekaitsetalitusele esitatud juba 12 avaldust alaealiste vastu suunatud perevägivalla kohta. Mullu samal ajal oli neid vaid neli.
«Ka üldiselt on politseis kasvanud isikuvastaste, vägivallakuritegude hulk võrreldes varavastaste kuritegudega – võimalik, et inimesed on masu tõttu närvilised ja seetõttu agressiivsemad ka oma laste suhtes,» arutles Põhja prefektuuris kaheksa aastat perevägivalda uurinud lastekaitsetalituse juht Pille Alaver.
Sugugi kõik politseisse jõudnud kaebused ei osutu uurimisel päris selleks, millena kaebaja seda esitanud on. Nii kasutavad teismelised vahel politseid vanemate vastu. «Kui mind vähegi puutute, kutsun politsei!» võib konfliktne teismeline koduseid ähvardada ja ka tõesti korrakaitsjate poole pöörduda.
Alaver tõdes, et ametiisikuid üritavad ära kasutada ka lahkuläinud paarid.
«On juhtumeid, kus ema väidab, et isa on kunagi last seksuaalselt väärkohelnud, et hooldusõigust endale saada. Ühel juhul kaebas naine mehe peale, kelle juures laps elab, et mees magab lapsega ühes voodis ja tal on punane voodipesu – viidates seksuaalsele väärkohtlemisele,» tõi ta näiteks.
«Võimalik, et ühes voodis magamine pole päris eakohane, aga mis puutub asjasse punane voodipesu?» arutles Alaver.
Vägivallaks peavad uurijad igasugust valu tekitamist.
«Ka tutistamine võib väga valus olla. Aga füüsilisest valust võivad sõnad teinekord hoopis valusamad olla,» tõdes Alaver. «Üks ema peksis oma 12-aastast poega, laps nuttis ja ema karjus talle: pidin ma su, värdja, üldse sünnitama! Laps ei põdenud sugugi nii palju seepärast, et peksa sai, vaid ema sõnade pärast,» nimetas ta üht juhtumit.
Alaver tõi näiteks ka hüperaktiivset poega üksi kasvatanud ema, kes ei osanud lapsest muud moodi jagu saada kui teda füüsiliselt karistades. Uurijad isegi mõistsid ema, kui hüperaktiivset poissi politseis mitmekesi ohjeldama pidid, aga see lugu lõppes nii, et poiss võeti emalt ära.