Üks koledamaid perevägivallajuhtumeid Eestis, kus mees ligi 20 aastat peksis ja piinas naist ning kolme last, jõudis hiljuti riigikohtus lõpplahenduseni: mehele mõisteti viis aastat reaalset vangistust. Keskmine vangistus selliste tegude eest – kui see üldse mõistetakse – on alla aasta.
«Nii hullu juhtumit pole varem olnud,» kommenteeris Põhja prefektuuris kaheksa aastat perevägivalda uurinud lastekaitsetalituse juht Pille Alaver. «Seda lugu oli ülimalt keeruline uurida, sest paljud vägivallateod olid väga vanad.»
Alaver tõdes, et perevägivalla puhul on vägivallatseja vahistaminegi enamasti ebatavaline ja seda enam karistus tegeliku vabaduskaotusega.
Väliselt oli R. R-i puhul tegu tavalise, oma majas elava ja majanduslikult toime tuleva perega. Tõsi, tõenäoline vaimne ja füüsiline vägivald oli lastekaitsjatel aastaid teada. «Kurb lugu, et paljud ametkonnad teadsid sellest, kuid ei sekkunud,» kahetses Alaver.
Isa «meetodid»
Politseiuurijateni jõudis lugu lõpuks siis, kui pere noorim, kümneaastane tütar koolis endast täiesti välja läks, kui tal mobiiltelefoniga midagi juhtus. Tüdruk hakkas ohjeldamatult nutma ja kui kooli psühholoog temaga rääkis, selgus, et laps kardab paaniliselt oma isa ja seda, mis teda kodus ootab, kui ta katkise telefoniga koju läheb.
Kui politsei peres toimuvat uurima hakkas, ilmnesid järjest õõvastavad juhtumid. Vanemad lapsed olid vägivalla sees juba suureks kasvanud ja kodust lahkunud, kuid nende elu ei ole kulgenud roosiliselt.
Laste ema oli kodust pagenud, leidnud ajutise peavarju endale ja poegadele. Tütar aga elas koos isaga, kes oli lasknud tütrel kaamera ees oma ema kohta halba rääkida.
Sellega üritas isa lastekaitsjatele tõestada, kes on perekonnas tegelikult halb inimene. Politseis rääkis laps, kes uurimise alguses kohe kodust turvakodusse viidi, juba hoopis teistsugust juttu.
Isa oli last noaga kätte torganud ning rusikaga, toolijalaga, arvutikuvariga igale poole, ka pähe löönud. Üks mehe «kasvatusmeetodeid» oli lapsi näljutada – hoida päevade kaupa vaid leiva, soola ja vee peal.
Rääkimata totaalsest kontrollist iga sammu üle. Ei ühtegi külalist, ei minutitki hilinemist – iga eksimuse eest olid kõik pereliikmed aastaid peksa ja muul moel karistada saanud.
Kohtus rääkis tunnistaja, et teda pani imestama, kuidas naine ja lapsed lausa joostes poes käisid – et jõuda tagasi nii kiiresti, kui mees käskinud.
Korra oli naine ka varem kodust põgenenud, aga laste pärast naasnud. Ka pojad põgenesid vahepeal kodust, ööbisid kuuris, trepikodades ja tuttavate juures. Kui naine paost koju tagasi tuli, nõudis kontrolliv ja vägivallatsejaile tüüpiliselt ka armukade mees naiselt arstitõendit, kinnitamaks, et ta äraoleku ajal suguhaigust pole saanud.
Alaveri sõnul alandas mees naist ja lapsi igal võimalikul moel. Kõigi, ka naabrite ja lastekaitsjate suhtes, kes läbi aastate olid üritanud naist ja lapsi toetada, oli mees vägivaldne.
Lastekaitsja ütles, et mees suhtus oma peresse kui omandisse: ise tean, kuidas nendega käitun – pole kellegi teise asi. Ta ähvardas lapsed kas või tappa, sõnadega, et mina teile elu andsin, mina võin selle ka võtta.
Kuigi oli küllalt neid, kes vägivallast teadsid, ja lastekaitse info läbipekstuna kooli tulnud laste kohta jõudis ka politseisse, tõsist uurimist ei korraldatud, kuni lugu paar aastat tagasi Alaveri ja tema talituse kätte jõudis.
«Ilmselt ükskõiksuse tõttu,» arvas korrakaitsja. «Lood on nii vanad ja veel kümme aastat tagasi ei tahetud kellegi isiklikku, pereellu sekkuda.»
Alaver teab, et isegi ametiisikud, kes hädasolijat aitama peaksid, kardavad vägivallatseja kättemaksu.
«Mõeldakse eelkõige endale ning Eestis on puudu ka juhendid ja korrad, kuidas ja kellele vägivallast teatada,» tõdes politseinikust lastekaitsja. «Lastekaitseseadus ütleb samas üheselt, et abivajavast lapsest on vaja teada anda.»
Kahjuks ei jõua sugugi alati lastekaitsjateni info ka haiglatest, kui perevägivalla tõttu tõsiselt viga saanud lastega sinna meditsiinilise abi saamiseks pöördutakse. Sageli on vanemad lastel uue vägivallaga ähvardusel keelanud tunnistada, et luumurd või haav on peksu tagajärg.
Peresiseseid vägivallajuhtumeid jõuab õnneks siiski üha enam uurijate kätte ja sellegi juhtumi kohtulahend annab kindlust, et vägivallatseja võib ka väga vanade juhtumite puhul lõpuks karistuse saada.
R. R.-i kuriteod
Vägivald naise vastu
• Alates 1991. aastast vägivallatses R. R. oma elukaaslase ja laste ema kallal vähemalt üks kord kuus, enamasti aga iga päev, tekitades naisele füüsilist ja psüühilist valu.
• 1991 september: R. R. lõi naist, kes oli neljandat kuud rase, jalaga kõhu piirkonda. Naine kukkus maha, mees jätkas tema peksmist jalgadega.
• 1993 suvi: R. R. viskas naist kuuma veega rinna piirkonda ja ähvardas teda tappa.
• 1999: R. R. sihtis ja tulistas naist relvataolisest esemest paukpadrunitaolise laskemoonaga ning ähvardas teda tappa.
• 2000 juuni: R. R. lõi naisele rusikaga näkku, mille tagajärjel naine kukkus põrandale. Mees lõi teda kannaga selga ja ähvardas tappa, haaras püstolitaolise eseme ja lõi selle päraga naisele vastu paremat labakätt. Tekitas valu ning roide- ja labakäemurru.
Vägivald laste vastu
• Alates 1992. aastast vägivallatses R. R. järjepidevalt, vähemalt kolm-neli korda nädalas nii psüühiliselt kui ka füüsiliselt oma kolme lapse kallal. Ta ähvardas korduvalt lapsi tappa sõnadega «mina olen teile elu andnud, mina võin ka võtta». Kui laps valust karjus, ähvardas keele suust lõigata.
• 1998 suvi: R. R. viskas poja aias vastu tee äärekivi, tekitades talle vasaku õlavarreluu alaosa murru.
• 1997–2007: R. R. peksis poega rusikaga vastu pead, misjärel poeg kukkus. Mees peksis last rusikate ja jalgadega edasi. Seejärel viskas ta poja vastu köögiust, mispeale poiss läbi ukse koridori põrandale kukkus, ja jätkas tema peksmist. Kui pojal õnnestus teise tuppa joosta, võttis R. R. katkiläinud ukselt liistu ja jätkas poisi peksmist sellega.
• 2003–2005: R. R. peksis poegi kingakontsaga pähe.
• 2000–2001: R. R. sidus poja nööriga saunapingi külge ning peksis teda juhtmetega selga ja jalgadesse.
• 2004 kevad: R. R. peksis teadmata esemega poega vastu vasakut jalga, tekitades sääre keskmise pekse murru. Kui poja jalg oli traumapunktis kipsi pandud, jätkas R. R. kodus tema peksmist.
• 2005: R. R. lõi poega rusikaga näkku, poisi hammas tungis läbi alumise huule.
• 2006 mai: R. R. lõi poega kaubanduskeskuse juures rusikaga näkku, poiss kukkus vastu kaubanduskeskuse akent. R. R. tiris poja väikebussi ja peksis seal teda edasi. Kodus jätkas mees peksmist ja ähvardas poega tappa.
• 2006 juuni: R. R. peksis poega lauajupiga kätte, selga ja kõhtu.
• 2007 kevad-suvi: R. R. peksis poega rusikaga näkku, mistõttu paremas silmas lõhkesid veresooned ja silma ümber tekkis hematoom.
• 2009 talv: R. R. torkas tütart paremasse kätte, tekitades torkehaava.
• 2009 talv: R. R. lõi tütart toolijalaga kõhtu, samuti arvutikuvariga pähe.
• 2010 talv: R. R. viskas tütart lillevaasiga, mis tabas vasakut õlga, lisaks lõi last rusikaga pähe.