Neljanda põlvkonna Verdicchio

, veiniajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõotab head saaki: Verdicchio istandus.
Tõotab head saaki: Verdicchio istandus. Foto: Daria Garofoli perearhiiv

Ja siis, kui ma tulen pärast kahenädalast ringreisi tagasi, ütleb mu mees, et oh kui hea, nüüd saab jälle head sööki, kirjeldab oma tormakat elu 1871. aastast tegutseva Garofoli perekonna veinimaja omanikuproua, signora Daria Garofoli, kes suure osa aastast veedab mööda (veini)ilma reisides.

Verdicchio oli üsna tõenäoliselt üks läinud sajandi teise poole enim joodud Kesk-Itaalia valgeid veine. Tema kuulsus rajanes eelkõike nimetet sordi erakordsel saagikusel (üks Verdicchio kobar kaalub umbes sama palju kui kaks Chardonnay oma) ja pigem joogi odavusel kui headusel. Uuel aastatuhandel aga on selgunud, et tõsisema pühendumise korral suudab kunagine mahuviinapuu pakkuda isikupäraseid ja nauditavaid suurveine!

Üks lihtsamaid ja samas tähtsamaid võtteid on istanduste saagikuse vähendamine – kui viinapuu peab tegelema kümne kobara asemel näiteks viiega, on ka mahl ja tulevane vein oluliselt rammusamad ja aroomid kirkamad. Marche maakonna enam kui 3000 hektarit Verdicchio istandusi asuvad suuremalt jaolt kunagise roomlaste kindluslinna Aesi ümbruses.

Tänapäeval nimetatakse seda piirkonda Castelli di Jesiks (parimatel maalappidel toodetud veinide sildil võib olla märge «Classico» ja täiendavate kvaliteedinõuete täitmisel ka «Reserva» või «Superiore») ning sealsed veinid on tuntud oma jõulisuse ja lopsakuse poolest.

Daria Garofoli arvates iseloomustavadki kvaliteetset Verdicchiot alati jõuline mineraal­sus, tuntav happesus ja mõrkjas järelmaitse. Lisaks on Verdicchio trumbiks tema suutlikkus Rieslingi kombel pudelis edasi küpseda.

Marche vanima veinitootja veinides on nelja põlvkonna kogemused, maitses ja aroomis leidub päikest, mineraalsust ja Aadria mere soolaseid tuuli. Arvukad auhinnad messidelt ja veiniajakirjadelt on veinide müümisel abiks olnud – Daria käib ilmse naudinguga mööda maailma oma perekonna veine esitlemas («Oh, ma olen alati nii väga reisida tahtnud!»), enne äsjast Tallinna-visiiti pikemalt ka Aasias.

«Kui ma 19 aastat tagasi esimest korda Hiinas käisin, siis uskusin, et see on koht, kus mu lapsed hakkavad veini müüma. Mu poeg, kes on pidanud nüüd meie Singapuri kontori kaudu hiinlastega suhtlema, loodab, et seda saavad teha tema lapsed,» muigab Daria.

«Kõik võtab aega. Aasiasse oodatakse praegu konteinerite kaupa tegelikult vaid pooleeuroseid üliodavaid veine. Hiinas tarbitavad ülikallid veinid, millest kõikjal räägitakse, on lihtsalt mingite inimeste staatuse kinnitamiseks, need ei näita tegelikku turgu ega vii nendeni, kellele vein tegelikult maitseb. Seevastu jaapanlased on väga haritud ja oskavad küsida väga kvaliteetseid veine. Aga nemad ongi nagu mingil teisel planeedil.»

Garofoli perekonnapildil naeratab mitu põlve veiniinimesi. Mis imeasi see kõiki veini juures hoiab? Nagu maailmas poleks muid väljakutseid?

Daria Garofoli ei kõhkle vastusega hetkegi. «Olen alati oma lastele öelnud: «Kui te nüüd kujutate ette, et veinibisnis toob hullusti raha sisse, siis unustage ära. See on tegevus, mis vajab kirge, pühendumust ja lõputult aega, ning kindlasti on ameteid, millega teenib mitu korda rohkem.

Aga see on töö, mis võimaldab rännata kogu maailmas, kohtuda erinevate inimestega ja elada väga põnevat elu. Nii et valige ise. Võib-olla siiski tahaksite olla selle pereäri viies põlvkond?»

Aga nad peavad kogu aeg arvestama, et selle veinimaja ehitamiseks on kulunud neli põlve ja piisaks vaid aastast, et see lammutada… Vastutus on väga suur. Õnneks perekonna ajalugu toetab ja annab noortele palju parema positsiooni, kui on neil, kes tänapäeval lihtsalt otsustavad osta mõne veinimaja ja kõigega nullist alustada.»

Tasub proovida!

Bestwine’i veinipoest Tallinnas ja veebis (www.bestwine.ee) saab suuremat osa Garofoli veinidest proovida. Lisaks kahele suurepärasele Verdicchiole armusin ka ühte vaimustavasse puna-Montepulcianosse.

Verdicchio dei Castelli di Jesi Classico DOC 2010 (9,75 eurot) on mineraalne, mahlaselt puuviljase ja rohuse aroomiga kerge ja reibas valge vein. Soolasus ja keelel tiksuv hape on tasakaalus punaste tsitruselistega. Lõppmaitse on mineraalselt kivitolmune. Lihtne ja ergutav vein kerge eelroa juurde, omamoodi klassika, sest aastakümneid tunti lihtne igapäeva-Verdicchio vein ära just amforakujulise pudeli järgi.

Täidlane ja tiheda struktuuriga La Selezione Verdicchio dei Castelli di Jesi Classico Riserva DOC 2006 (44,85 eurot) üllatab valge veini kohta harjumatu massiivsusega. Lõhnab võimsalt mere, niiskete rannakaljude ja soola järele, millesse on segunenud heinased toonid ja rabarberilõhnane hape. Parimate Chablide vääriline on ka maitse, kus mõõdukalt happene mineraalsus on kõrvu aedviljade ja ürtidega.

Äraütlemata pikas ja pehmes järelmaitses domineerivad mitmesugused maitsetaimed ja pipar. See vein, mida tehakse ainult eriti headel aastatel ja mida peaks ilmselt jooma eriti õndsatel hetkedel nüüd või järgmise kuue-seitsme aasta jooksul, väärib enda kõrvale foie gras’d või elegantset mereannivalikut. Ürdised linnuroad ikka muidugi ka.

Mustavpunane Grosso Agontano Rosso Conero Riserva DOCG 2008 (29,95 eurot) on ilmekas näide, kuidas Montepulciano viinamarjale jõulisele marjasusele on andnud kauni lihvi 18 kuud prantsuse tammevaati: lõhnavad mustikad, kuivatatud ploomid, kirsid, kakao ja tume šokolaadikreem saavad maitses juurde kuivatatud kirsid, vanilli ja tumeda sigari mõrkjasuse.

Lõppmaitse pehmet tanniinsust elavdab meeldejääv vürtsikus. Vein sobib grillitud liha, ulukiliha ja laagerdunud juustudega ja kannatab hoidmist vähemalt kümme aastat. Muide selleks, et vein nii tummine saaks, jäeti iga viinamarja põõsa külge küpsema
ainult viis kobarat…

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles