Triin (25) jutustas meile tutvumisloo sellest, kuidas meeldimisest kasvas välja suur armastus. Naine kinnitas, et 27-aastane vanusevahe ei ole nende suhet siiani kuidagi takistanud, nad on õnnelikud ja eluga väga rahul.
Noor naine: tahtsin just seda vanameest!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Tutvusin oma elukaaslase Madisega (52) esimest korda umbes viis aastat tagasi ühel muusikaüritusel, kus ta ansambliga laval üles astus,» meenutas Triin bändiliiget, kes talle silma jäi.
Mida aeg edasi, seda huvitavam mees Triinu jaoks tundus. Kuna neiu peretuttavast sõber mängis samas bändis, andis see kohtumisvõimalusi veelgi. Triinu käis bändi esinemisi koos sõbrannadega kõikvõimalikes kohtades kuulamas, kevaditi toimusid ühised grillimised ja bändilaager.
Ajapikku hakkas Triinul tekkima Madise vastu sümpaatia. «Tema vaikne, tagasihoidlik ja pisut häbelik olek meeldis mulle üha enam ja enam,» tõdes ta. Triin ei osanud sellest sümpaatiast midagi arvata, sest ta ei teadnud Madise tundeid ja mõtteid, teiseks oli mees siis veel abielus ning kolmandaks oli neil 27-aastane vanusevahe.
«Mind on terve elu tõmmanud vanemate meeste poole,» tunnistas naine. «Olen ka ise enda vanusest ees ehk passis olevad numbrid ütlevad üht, kuid mõtlemine, väärtushinnangud ja elueesmärgid on passisnumbritest aastaid eespool,» kinnitas ta. Noor naine hindab vanemates meestes elukogemust - üldjuhul on nende elueesmärgid ja sihid tulevikuks paigas ning väärtushinnangud teada.
Endavanused noormehed ei ole neiule iialgi mingit põnevust pakkunud. «Ma ei ole osanud omavanustega suhelda, sest jutte metsikutest pidutsemisest, mis on lõppenud oksendamise ja meeletu pohmelliga, ei jaksa ma lihtsalt kuulata,» väitis Triin.
Naine tunnistas, et teda huvitas hoopis miski muu. «Olin siis 19-aastane, kui hakkasin mõtlema, mille nimel ma elan,» meenutas ta. «Ma ei ela kindlasti selle nimel, et kuu aega tööl käia ja siis kogu palk uute riiete ja muu trini-träni peale raisata,» selgitas ta. Naine taipas, et on valmis emaks saama. «Laps on see, kelle nimel elada, kelle jaoks kuu aega töötada, kelle eest hoolitseda - ja mina olin selline noor, kes ihkas kodu ja peret, mitte joominguid ja oksetralli,» tunnistas ta.
Madise pilku püüdes
«Sattusime taas Madisega ühele peole - trummari abikaasa juubelile,» meenutas Triin. «Nemad olid bändiga ning meie sõbrannadega hoolitsesime eeskava eest – karglesime, näitlesime ning tegime huumorit,» jutustas ta.
«Kui oli minu kord lavale taidlema minna, ütlesin lava taga teistele naistele, et täna laulan ma sellele kitarristile,» ütles Triin lootusega, et Madis siis mõistab, et ta neiule meeldib.
Triin läks lavale ja esitas oma kava. Kõik naersid ja kõigil oli meeletult lõbus, et ta just Madise (sellise häbeliku tüübi) ette oli võtnud. Madis punastas ja naeratas Triinule vastu. «Eeskava lõppes ja tegelikult ei toimunud sel õhtul suuremat midagi,» nentis naine, kes mõistis, et tema laul ei olnud mehe jäist südant sulatanud.
Elu läks vana rada edasi. Triin käis sõpradega bändi saatel tantsimas, ainult selle erinevusega, et nüüd hakkas ta ka lava ees hüpates Madise pilku püüdma.
Madis oli laval alati tõsine ja hästi süvenenud ja naine kasutas seda julmalt ära. «Tundsin end teinekord nagu lõvi, kes on saaki jahtimas. Naine vaatas ainiti Madist ja ootas tema pilku ning kui Madis seda märkas, siis ta punastas ja pööras selle kiirelt oma kitarrile. Kuid naine nautis olukorda täiel rinnal.
Ka mängu pauside ajal püüdis Triin Madisega vestlust alustada, tehes teravaid, kuid sõbralikke ja meelitavaid märkusi. «Kutsusin teda enda kõrvale istuma - ta tuli, aga see oli ka kõik,» meenutas naine järjekordselt ebaõnnestunud pidu.
Edaspidi tuli kohtumisi pidudel veelgi ning nii mõnelgi korral suutis Triin Madise oma märkustega naeratama panna ja ta silmad särama lüüa.
Sellest hetkest oli Madis minu oma
Vahepeal möödus märkamatult kaks aastat. 2011. aasta südasuvel korraldati taas bändilaager ning hoolimata väsitavast päevast otsustas Triin sõpradega liituda.
«Ma ei olnud enam Madisele pikalt mõelnud,» tunnistas naine ning meenutas, et sellest päevast, kui ta bändilaagrisse sattus, muutus kõik.
Mehed tinistasid Triinu sõnul puude varjus pille, naised hakkisid salatit ja grillisid liha. Triin sulandus seltskonda ja õhtu laabus viperusteta. Istudes sõbrannaga aiakiige peal, ilmus kohale ka Madis, kes oli selleks kellaajaks juba pisut rohkem alkoholi tarvitanud ja küsis, kas ta võiks ka kiigele istuda. «Muidugi võib!» hüüdsid naised. Madis istuski naiste keskele.
«Ja sellest hetkest alates oli Madis minu oma!» jutustas Triin võidurõõmsalt.
«Istusime varajaste hommikutundideni, rääkisime juttu ja limpsisime alkoholi,» meenutas Triin, kes tänu ammutatud julgusest toetas pea lõpuks Madise õla peale. Vaikselt põimus ka Madise käsi ümber naise keha. «Sellel hetkel oli asi selge - nii minu kui ka tema jaoks,» kirjeldas naine aastaid kestnud lootuste täitumist.
«Sõbrannad olid teadlikud minu sümpaatiast Madise vastu ja ma ei hakanud seda enam salgama,» märkis Triin. Nii jäidki Triin ja Madis sõbranna juurde ööbima. Viimane hoolitses selle eest, et armunud üksteise embuses uinuda saaks, väites, et vabu voodikohti peale ühe ei ole.
«Uinusime teineteise embuses ja loomulikult leidis aset esimene suudlus ja sellega oligi öeldud kõik – ootamine oli end ära tasunud,» ütles Triin ja mõtles endamisi, et kõik, mis on kokku loodud, see ka kokku luuakse.
Aga see noor tüdruk tahab just seda vanameest!
Pärast põgusat kohtumist hakkasid asjad edasi arenema. «Tõsi, küll minu initsiatiivil,» selgitas Triin. Avameelselt rääkides selgus, et ka Triin oli mehe jaoks juba ammusest ajast sümpaatne, kuid Madis pelgas oma vanust.
«Ta kurtis, et miks minusugune noor tüdruk peaks temasugust vanameest tahtma,» märkis Triin. Mees tunnistas, et märkas Triinu lähenemiskatseid, kuid polnud julgenud nendele vastata, kartes, et mõtleb ise üle ning saab valesti aru ning teisalt oleks piinlik noorelt tüdrukult korvi saada.
«Aga see noor tüdruk tahab just seda vanameest!,» oli Triin endas kindel ning võidurõõmus, et lõpuks ta selle vanamehe ka sai.
Triin tunnistas, et on siiani õnnelikud ja eluga väga rahul. «Kui alguses põdes tema, et minu lähedased teda ikka liiga vanaks peavad, siis lohutasin teda sellega, et tema sõbrad ja tuttavad peavad ilmselt mind liiga nooreks – nii olemegi võrdses seisus,» selgitas Triin.
Kõige tähtsamaks peab naine seda, et mõlemad on õnnelikud. Nad jagavad oma õnne ainult nendega, kes neid ühtse tervikuna aktsepteerivad. Kiuslikke ja tagasiunavaid inimesi nad tähele enam ei pane.
«Elu on ilus, tuleb osata seda vaid õigesti elada,» leidis Triin.