Pettumus paneb sageli korraks naeratama

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Mida teevad südamepõhjani pettunud inimesed? Uskumatul kombel paneb läbikukkumine naeratama ning Massachusettsi tehnoloogiainstituudi uurimuse järgi on sellist naeratust väga raske eristada tõelisest rõõmust. 

Ehsan Hoque tegi katseid vabatahtlikega, kes näitlesid rõõmu või pettumust. Kõikide näoilmed salvestati veebikaameraga, vahendab Tartu ülikooli tehnoloogiaportaal Novaator.

Seejärel vaatas osa katsealustest naljakaid videolõike lastest. Teised täitsid internetis küsimustikku, mis pärast arvukatele küsimustele vastamist lihtsalt kustus. Ka need näoilmed salvestati.

Selgus, et inimesed ei seosta pettumuse väljendamist naeratamisega. Pettumuse teesklemisel naeratas vaid kümme protsenti vabatahtlikest.

Kuid tõelist läbikukkumistunnet tekitanud ülesanne – küsimustik, mis pärast kinnitusnupu vajutamist haihtus, pani naeratama 90 protsenti katsealustest. Rõõmunaeratusest erines see oma tekkimise kiiruse poolest. Kui lastevideot näinute näole ilmus naeratus tasapisi, siis pettunud naeratus tekkis ja kadus ruttu.

Uurija palus salvestusi hinnata vabatahtlikel ja teha kindlaks, millist emotsiooni need väljendavad.

Teeseldud naeratuste liigitamine raskusi ei valmistanud, kuid tõeliste tunnete puhul jäid inimesed hätta. Pettumust näitavat naeruvinet suutis rõõmust eristada vaid eriline arvutiprogramm. Inimesed sellega hakkama ei saanud.

Naeratus on seega keerukas nähtus, mis võib tähistada ka negatiivseid tundeid. Vale kiirusega tekkiv naeratus jätab võltsi mulje.

Hoque loodab oma uurimuse abil aidata luua arvuteid, mis suudaksid oma kasutajate emotsioonidele vastata. Samuti saaks sel moel õpetada autiste teiste inimeste meeleolusid hindama.

Naeratuse tekkepõhjused võiksid huvitada ka kaupmehi, sest kliendi naeratus ei pruugi alati tähendada rahuolu.

Uurimus ilmus ajakirjas IEEE Transactions on Affective Computing.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles