Edust räägitakse väga palju. On kümneid ja kümneid erinevaid seisukohti ning teooriaid, kuidas edukaks saada - olgu siis suhetes, äris või hea vormi saavutamisel. Kuid missugused nendest teooriatest tegelikult töötavad, arutleb portaalis sisekosmos.ee koolitaja Kaido Pajumaa.
Jonnipunn ajab end alati püsti
Maailm on täis ülikõrge IQ'ga geeniusi, kes elavad hirmus, vaesuses ning enesehaletsuses. Nad «teavad» väga täpselt, kuidas midagi teha, kuid nad ei ole mitte kunagi mitte midagi teinud. Nad ainult teavad.
Teadmistest aga alati ei piisa. Kui sa tead, kuidas kõht täis saada, kuid ei tõsta võileiba laualt suhu, siis sured sa ühel hetkel nälga. Sama olukord on ka teadmiste ning teadmiste kasutamisega. Kasutamine, järjekindel teadmiste ja oskuste kasutamine on ainuke strateegia, mis meid kohale viib.
Iga teekond kätkeb eneses tõuse ja langusi. Praktika näitab, et teekonna alguses on langusi rohkem, sest meil puudub kogemus. Just kogemus on see, mis õpetab meid teekonna arenemisel olukordadega paremini hakkama saada.
Kujuta ette jonnipunni mänguasja. Ükskõik kui kuri beebi selle peale ei ole ja kui kõvasti talle ei viruta, ajab jonnipunn end ikka naerulsui uuesti püsti. See on hea metafoor oma teekonnal käimiseks. Elu virutab mõnikord meile ikka päris korralikult. Kohe nii korralikult, et katsume ninaga maad.
Meie oskus on aga see, kui kiiresti me end uuesti püsti suudame ajada. Siin ei aita meid teadmised ja kõrge IQ - siin aitab meid ainult vaprus ja järjekindlus.
Kuidas jonnipunniks muutuda?
Kui sa tunned, et sa ei vääri veel jonnipunni nime, siis ära muretse - meis kõigis on jonnipunn olemas. Tihtilugu jääb see lihtsalt meie liigsete hirmude varju.
Kui midagi ootamatut juhtub, jääme mahakukkununa liiga kauaks kukalt kratsima ja oma hirmudega maadlema. Kes end aga kiiresti uuesti püsti ajab, jõuab ka kiiremini kohale. Oma eesmärgini.
Hea strateegia jonnipunniks saamisel on sildistamise lõpetamine. Meie tavapärane elustrateegia on sildistamine: kui juhtub midagi, mis meile meeldib, ütleme endale, et see on hea; kui juhtub midagi, mis meile ei meeldi, ütleme, et see on halb.
Head asjad loomulikult innustavad meid edasi püüdlema, halvad aga halvavad meie tegutsemisvõime.
Kui sa loobud sildistamisest - sa ei ütle endale, et see on hea või halb -, vaid kirjeldad juhtunut oma peas neutraalselt, siis ei saa juhtunu sind ka halvata.
Sa oled jätkuvalt adekvaatne. Jah, juhtunu lõi sind küll korraks pikali, kuid kuna sa ei leba maas halvatuna, saad end jonnipunni kombel kohe uuesti püsti ajada ning edasi tegutseda.
Tulemusteni viib järjekindel ja kartmatu tegutsemine
Mõnikord öeldakse, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Mulle meeldib aga mõelda, et võidab see, kellel on surres kõige rohkem kogemusi. Me ei saa asju surivoodile kaasa võtta. Küll saame aga teha seda oma mälestustega.
Kasutades kartmatult jonnipunni-strateegiat, saame küll mõnikord haiget, kuid me elame oma elu vähemalt täiel rinnal. Me ei jäta midagi proovimata, sest me kardame. Me ei saa ju karta midagi, mis ei ole halb. Ja midagi ei saa olla halb, kui sa ise seda halvaks ei nimeta.
Vaata nüüd enda sisse. Kas sa näed seal jonnipunni? Nüüd vaata oma elu ja proovi end uuesti «püsti ajada»!