Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis sisekosmos.ee emotsionaalsest ja faktilisest mälust ning selgitab, miks on valusate kogemustega nii raske toime tulla.
Kuidas oma valuga toime tulla?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mäletad sa viimast korda, kui sa tõsiselt kellegi peale vihastasid? Sa võisid tunda, et sa põled seest. See kõik tundus sulle arusaamatu. Sa olid segaduses, pettunud ja vihane.
Emotsionaalne mälu
India joogid jagavad inimese keha viieks. Kuigi me näeme peeglist ainult ühte nendest - füüsilist keha - , on iga inimese loomulikuks osaks veel emotsionaalne ja mentaalne keha ning teadlikkus ja «mina olen».
Needsamad joogid kinnitavad meile juba aastatuhandeid, et probleemid saavad alguse sellest, et inimesed ei tunne iseennast piisavalt. Täpsemalt öelduna opereerivad inimesed ainult oma füüsilise keha tasandil ning näitavad teiste kehade suhtes üles ignorantsust, justkui neid ei olekski olemas. Jah, paljude jaoks ju tegelikult ei olegi - nad ei oska neid märgata.
Siiski, isegi kui me ei teadvusta, et meil on emotsionaalne «keha», kogeme seda emotsioonide kaudu kogu aeg. Proovi seda kohe praegu. Too tähelepanu hetkeks enda sisse ning küsi endalt, kuidas sa end praegu tunned? Kas sa oled rahulik? Kas sinus on väike ärevus? Või ehk oled sa hoopiski vihane ja pettunud?
Vietnamist pärit meditatsioonimeister Thich Nhat Hanh rõhutab alati oma vestlustes, kui oluline on inimeste jaoks märgata seda, kui nad end hästi tunnevad, mitte aga ainult seda, kui nad end halvasti tunnevad.
Ta ütleb, et viha ning hambavalu märkavad paljud, meelerahu ja valuvaba elu aga vähesed. Nendel hetkedel on meil millegi «palju olulisemaga» tegelda kui iseendaga.
Kui me õpime märkama enda erinevaid emotsionaalseid seisundeid, õpime ka teadvustama oma erinevat tüüpi mälu - emotsionaalset ja faktilist. Emotsionaalne mälu mäletab asju «värviliselt» ning emotsionaalselt laetuna. Faktiline aga mustvalgelt ja kuivalt.
Näiteks juhtus sinu elus täna hommikul midagi ootamatut ning ebameeldivat, mis sind tõsiselt närvi ajas. Kui sa praegu selle peale mõtled, tunned, kuidas sinus uuesti emotsioonid võimust võtavad. Kui sa seda koged, kasutad sa sel hetkel oma emotsionaalset mälu.
Nüüd mõtle aga millelegi ebameeldivale, mis sind kolm aastat tagasi endast välja viis. Sa võid avastada, et jah, mälestus on olemas, kuid see ei käivita sinus enam emotsiooni. Sa mäletad fakti, kuid sa ei kannata selle fakti pärast enam, sest emotsioon on selle mälestuse juurest kadunud. Nüüd võid sa sellest kogemusest lihtsalt õppida.
Faktiline mälu annab meile kogemused
Kuni me mäletame teatud sündmusi emotsionaalselt, on meie õppimisvõime nende kogemustega piiratud. Kuna me ei ole neid sündmusi meenutades adekvaatsed, ei suuda me langetada edasiseks tegutsemiseks ka adekvaatseid otsuseid. Seetõttu tuleb lihtsalt endale aega anda.
Aja möödudes hakkavad emotsioonid selle mälestuse juurest hääbuma. Me küll mäletame, mis juhtus, kuid see ei aja meid enam närvi. Me oleme saanud vabaks. Me võime hakata õppima.
Inimkogemuse eesmärk on õppida. Õppida toime tulema sellega, mida elu meile pakub. Mõnikord annab see head, mõnikord aga halba. See ei ole kahjuks meie valida, kas homsed sündmused ajavad meid naerma või nutma - need kogemused tulevad lihtsalt vastavalt peaarhitekti plaanile.
Mida me aga saame valida, on enese emotsionaalne seostamine nende kogemustega. Inimene olla ei ole alati lihtne, mistõttu teevad mõned kogemused meile haiget. Kohe väga haiget. Isegi nii haiget, et sooviks inimeseks olemise ära lõpetada. Kuid ka see ei pruugi meid lõplikult nendest kogemustest vabastada.
Anna endale aega
Anna endale aega. Ükskõik, kui valus ka praegu ei oleks, on see vastavuses plaaniga. Kes selle plaani koostas, ja miks ta seda plaani sinu ja sinu valuga hakkamasaamise võimega ei kooskõlastanud, on hetkel vastuseta küsimused. Liiga suured küsimused meile, inimestele.
Kuni emotsionaalne mälu on aktiivsem, ei ole mõtet otsida vastuseid küsimusele, miks see asi juhtus - pigem peaks küsima, kuidas ma sellest üle saaksin? Jah, mõnikord võib tunduda, et ei saagi üle, kuid praktika näitab, et aja möödudes saame ikkagi.
Alguses on väga valus, sest emotsionaalne mälu hoiab seda kõike värskena. Päevade ning kuude möödudes kanduvad aga mälestused üha enam emotsionaalsest mälust faktilisse mällu üle ning me saame hakata otsima seoseid ja õppetunde. Nüüd saame hakata esitama küsimust: «Miks see juhtus ja mida ma sellest õppida saan?». See on töö iseendaga.