Eesti Ämmaemandate Ühingu presidendi Siiri Põllumaa sõnul räägitakse üha enam keisrilõikest naise soovil, kuid meeles peaks pidama, et keisrilõige on suur operatsioon, millega kaasnevad erinevate tüsistuste riskid.
Ämmaemand: keisrilõige on suur operatsioon, millega kaasneb tüsistuste oht
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põllumaa selgitas, et keisrilõiget tehakse meditsiinilistel näidustustel, kui ema või lapse seisund ei võimalda vaginaalset sünnitust või vaginaalse sünnituse riski ema või lapse jaoks hinnatakse suuremaks kui keisrilõikega seotud riske.
«Näidustusi võib jagada mitmeti: emapoolsed või lootepoolsed, suhtelised või absoluutsed, mille puhul ei ole vaginaalne sünnitus mingil juhul võimalik,» märkis ta.
Lisaks võib keisrilõiked jagada plaanilisteks, kui näidustus selgub raseduse käigus ja keisrilõike aeg planeeritakse ette, või erakorralisteks, kui ema- või lootepoolne näidustus tekib raseduse ajal või sünnituse käigus avanemis- või väljutusperioodis.
Sagedasemate keisrilõike näidustustena nimetas Põllumaa preeklampsiat (raseda vererõhu tõus, millega võivad kaasneda tursed ja neerude läbilaskvus valkudele), diabeeti, loote tuharseisu, suuremat kehakaalu ning kiiret sekkumist nõudvaid loote seisundi muutusi sünnituse käigus.
Põllumaa märkis, et järjest enam tehakse keisrilõikeid naistele, kelle eelmine rasedus on lõppenud keisrilõikega. Siiski ei tähenda varasem keisrilõige alati seda, et ise sünnitamine ei ole mingil juhul võimalik, täpsustas ta.
«Keisrilõige ei ole üldjuhul põhjendatud sotsiaalsetel näidustustel, nagu näiteks, et isa sõidab ära või soovitakse lapsele konkreetset sünnikuupäeva,» selgitas ämmaemand.
Järjest enam räägitakse tema sõnul keisrilõikest naise soovil, põhjenduseks sünnitushirm. «Sünnitushirmu peetakse üldiselt normaalseks nähtuseks, sellel on omad põhjused, mis sunnivad naist sünnituseks valmistuma ja eelseisva kohta infot otsima,» rääkis ta.
Sünnitushirmudest soovitas Põllumaa rääkida ämmaemanda või naistearstiga, vajadusel kutsutakse appi ka raseduskriisinõustaja või psühholoog. Hirme on tema sõnul alati võimalik lahti rääkida, hea nõustamine sünnitusel toimuva kohta peaks suured hirmud hajutama.
«Keisrilõige on ja jääb alati suureks avatud kõhuõõnega operatsiooniks,» rõhutas Põllumaa.
Keisrilõike riskid on seotud:
- narkoosi mõjuga emale ja lootele;
- operatsioonitehniliste probleemidega, mil on võimalus vigastada naaberorganeid;
- suurema verekaotusega kui enamikul teistel avatud kõhuõõne lõikustel;
- operatsioonijärgsete tüsistustega, nt tromboosi- ja infektsioonioht.
Ta lisas, et ka operatsioonist taastumine, imetamise käivitumine ja vastsündinu kohanemine on keisrilõike puhul reeglina keerulisemad kui vaginaalse sünnituse järgselt.