Naiste spordilusti saladus paljastatud

Sõbrannad üheskoos: rõõmsameelne kolmik tundis eelmisel pühapäeval naudingut 10 km pikkusest jooksust Elva mändide all. Foto: Margus Ansu

Tahaks saledaks, tahaks nooruslikuks, tahaks elus rohkem jõuda – ja nii hakkavad sajad naised ennast innukalt liigutama. Aga need soovid pole paraku piisavalt pikaks innustajaks. Mis siis on?

Pille Nurmis, EMT arvelduste juht, on peaaegu et juhuslikult, justkui iseenesest, lahendanud müsteeriumi, mis painab küllap kümneid tuhandeid naisi – ja millest jagusaamine käib enamikule üle jõu.

Ent ei pruugiks käia, kui nad teaks ja tunneks mõningaid otsustavaid asjaolusid.

Pille Nurmis (51) elas kümme aastat tagasi nagu suurem jagu Eesti naisi: polnud ennast poolteist kümnendit peaaegu üldse liigutanud, ja mis seal salata, oli veidi mures aja jooksul lisandunud kilode pärast.

Kui ta viimaks koos kolleegidega tervisejooksuüritustel hakkas käima, ei jõudnud kilomeetritki järjest joosta. Kulus üle aasta, enne kui sellega hakkama sai. «Olin siis õnnelik,» meenutab naine.

Kaks aastat tagasi läbis Nurmis Tallinnas maratoni.

Ei maksa kiirustada järeldusega, nagu saanuks Nurmisest keskeas paadunud sportlane. Nelja ja poole tunniga joostud 42 km näitab, et tegu polnud tulemuse tagaajamisega.

Siin tekibki oluline küsimus, mis kummitab igast seitsmest Eesti naisest tervelt kuut, nagu selgub Tartu Ülikooli tervisekasvatuse lektori Merike Kulli suurest uurimusest: tahaks olla senisest kehaliselt aktiivsem, aga millegipärast ei suuda.

Ehk: miks Nurmis suutis ennast kätte võtta ja järjepidevalt liigutama hakata, aga suurem jagu teisi ei jaksa? On põhjus pelgalt ajanappuses või lihtsalt laiskuses? Või hoopis milleski muus?

Elurõõmu allikas

Kuid kas enne ei tuleks vastata küsimusele, miks üldse peaks Eesti naine, kelle nädalasse mahub niigi füüsilist tegevust kodutöödena, lisaks tööleminek ja kojutulek, ennast veel vabal ajal liigutama.

Peaks sellepärast, nagu ilmneb Merike Kulli ja tema kolleegide korraldatud küsitlusest, et need, kes end vabal ajal üldse ei liiguta, on teistest depressiivsemad. Ja vastupidi: need, kes suudavad töö ja kodu kõrvalt leida nädalas paaril korral aega sportimiseks, on palju rõõmsameelsemad.

Tõsi, ega musti meeleolusid aita peletada ja tuju tõsta ainult sportimine. Kull möönab, et vaimse tasakaalu ja rahulolutunde võib saada ka laulukooris või raamatut lugedes.

Ent siin on üks «aga», lisab ta: sellised vähese või olematu kehalise aktiivsusega tegevused ei vähenda terviseriske, mis vananedes igaühele endast üha rohkem märku annavad. «Inimese keha on loodud liikumiseks,» tõdeb ta, «ja kui ta liikuda ei saa, siis hakkab keha protestima.» Protesti väljenduseks on enamasti südame-veresoonkonna haigused.

Ometi ei suuda ka võimalikud tervisehädad, isegi pealetükkiv ülekaal, samuti nüüdisajal ausse tõstetud nooruseihalus paljusid, kes tasahilju liigutamist alustavad, kuigi kaua kehaliselt aktiivsena hoida.

Spordiklubide treenerid räägivad, kuidas nii sügisel kui ka uue aasta alguses täituvad treeningurühmad entusiastlike naistega, kes teinud otsuse oma figuur või tervis käsile võtta, aga peagi, juba mõne nädala möödudes, kõigele käega löövad.

Kõik muidugi ei löö. Tartu Ülikooli teise aasta juuratudeng Kati Pino (21) hakkas ennast regulaarselt liigutama viis aastat tagasi, sõites rulluiskudega. Nüüd spordib ta vähemalt kolm-neli korda nädalas: jookseb korraga 5–7 km või sõidab rulluiskudega 20 km või rattaga 30 km.

Kuigi ta on kaasa löönud EMT rullituuril, samuti osalenud Tallinna sügisjooksul ja maijooksul, ei harjuta ta sugugi sihipäraselt mingi sportliku tulemuse nimel. «Rahvaspordiüritustel olen osalenud fiilingu pärast,» tunnistab Pino, «mitte koha või resultaadi pärast.»

Pino on avastanud ilmselt sama järjepidevuse võtme mille Nurmiski – ja mille tähtsust tõestas oma uurimusega Merike Kull.

Nauding enda hüvanguks

Tolleks otsustavaks teguriks, miks ühed naised saavad spordiga sina peale, aga teised annavad peagi alla, on treeningu nautimine ja pingete maandamine, mida kehaline aktiivsus pakub. See rahulolu ja nauding kehalisest tegevusest, nagu ilmneb Kulli ja kolleegide uurimusest, on palju jõulisem järjepidevalt sportima innustaja kui soov saada saledamaks või tervemaks või nooruslikumaks.

Nurmis ja Pino, kahe eri põlvkonna esindajad, pakuvad Kulli järeldusele elavat tõestust. Nurmis tunnistab, et tunnike sportimist päevas vabal ajal annab positiivseid emotsioone  ja parandab enesetunnet. «Ilma sportliku liigutamiseta ei kujuta ma elu enam ettegi – keha nõuab seda,» lausub ta. «See aitab pead töömõtetest puhastada ja annab energiat juurde.»

Ka Pino kinnitab, et sportimine loob suurepärase enesetunde, nii et ilma ennast liigutamata ei oska ta enam eladagi. «Pärast [sportimist] on eneseületuse tunne, et küll ma olen tubli ja hea,» lisab ta. «Ja ega see välimusele ka paha tee.»

Sportimisest saadavale suurele rahulolule leidub teaduslik seletus. «Liikumisel on kehale bioloogiline ja psüühiline toime, mis mõjutab ka ajus käivituvaid neurokeemilisi protsesse, sealhulgas neid, mis on seotud heaolutunde tekke ja meeleolu regulatsiooniga,» selgitab Kull.

Pealekauba suurendavad tema sõnul spordist saadavat naudingut iseenda hüvanguks pühendatud aeg, kehalise võimekuse paranemine ja oskuste-suutlikkuse arenguga seotud enesehinnangu tõus.

Treeningu nautimise ja pingete maandamise ausse tõstmine kehalise aktiivsuse puhul tuleb paljudele ilmselt üllatusena.

Sest veel mõni aeg tagasi valitses lääne terviseõpetuses mantra no pain, no gain – ehk kui sportides ei kaasne kannatust, siis ei ole ka kasu loota. Sellest loosungist kerkib omakorda küsimus: kas see, kes kulutab enim energiat kehalisele aktiivsusele, on kõige tervem nii füüsiliselt kui ka vaimselt?

Vastus on pigem «ei». Kulutatud kalorite hulgal ei pruugi Kulli sõnul olla seost sellega, kas inimene tunneb end õnnelikuna või mitte. «Oluline ei ole ainult kalorite hulk, vaid tegevuse kvaliteet,» märgib ta. Iga naine teab seda instinktiivselt. Ta võib kodus rahmeldada nii, et selg märg, aga heaolutunnet või naudingut vaevalt sellest saab.

«Selleks et kehalise aktiivsuse mõju vaimsele tervisele pääseks maksvusele, peavad stressorid olema kõrvaldatud,» lausub Kull.

Stressivaba kehalist aktiivsust, mis tõstab meeleolu ja parandab enesetunnet, rääkimata positiivsest mõjust tervisele, pakub just vabal ajal oma lõbuks liigutamine, võivad kinnitada Nurmis ja Pino. Neile mõlemale pakub see lõbu ja naudingut.

Tõsi, suurem jagu noist, kellega Nurmis aastaid tagasi üheskoos jooksmist alustas, on nüüdseks asja katki jätnud. «Need, kellele see oli sundus, on loobunud,» nendib ta.

Järelikult valisid nad vale ala, mis neile naudingut ei pakkunud. Või hakkasid end liigutama mingil välisel ajendil – näiteks peenema piha nimel –, mitte iseenda ja oma enesetunde pärast.

Või ei jätkunud neil kannatust veidi kauem vastu pidada, et omal nahal kogeda, kui palju kehaline aktiivsus enesetunnet parandab. Vaimse tervise turgutamisest rääkimata.

Kasu meestele
Mehed peaks toetama naiste kehalist aktiivsust, sest sportivad naised
•    peavad elu elamisväärsemaks;
•    on vähem tujust ära;
•    tunnevad, et raskuste ületamine on kergem;
•    tunnevad rohkem mõnu oma igapäevastest tegevustest;
•    tunnevad väiksemat vajadust puhkuse järele;
•    on vähem haiged;
•    tunnevad rohkem rõõmu oma lähedastest.

Allikas: Merike Kull, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond