Psühhoteraapiat õppiv Natalja Tšerepanova kirjutab oma külalisartiklis portaalis sisekosmos.ee, kuidas mõnikord võib olla liiga hilja, et paluda vabandust või öelda mõni soe sõna.
Liiga hilja, et öelda need tähtsad sõnad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimase kahe aasta jooksul olen sõitnud kaks korda Tallinna-Haapsalu maanteel, suunaga Haapsalu poole, oma kodulinna. Olen sõitnud matustele. Noore inimese, sõbra, kunagise kaaslase, täis elujõudu isiku viimasele ärasaatmisele.
Mõni ei puutu kuni viiekümnenda eluaastani kordagi surmaga kokku - kui, siis vanavanemate loomuliku minekuga. Minul on seda viimasel ajal juhtunud aga tervelt kord aastas. Tekib paratamatult küsimus: miks?
Sisenedes ruumi, mis on täis leinajaid, tundes seda piiritu valu kokkukoondumist - ebaloomulik minek, ebaloomulikul ajal. Miks elu nii teeb?
Esimese sõbra mineku ajal oli kõik uus ja tundmatu. Kuidas ma reageerin ja kuidas tuleks käituda? Mida ma ise tunnen ja kuidas oma tunnetega hakkama saan? Sain, kuidagimoodi.
Natukene üle aasta hiljem tuleb uuesti telefonikõne šokk-uudisega. Läbi siiani mõistmatult traagilise õnnetuse olen kaotanud hingeliselt lähedase kunagise kaaslase ja sõbra.
Sõites järjekordselt kodulinna poole matustele tekib ahastus - kuidas küll nii?! Elu jätab mõnekuulise lapse ilma isata, lõpuks tõelise õnne leidnud naise ilma meheta ning vaprad vanemad ilma pojata. Nii arusaamatu..
Ühel hetkel koonduvad kõik mälestuspildid ühte kaussi. Seal on palju ilusaid, värvilisi mälestusi, kuid ka parajalt kahetsust ja süümepiinu. Miks ma tookord nii tegin? Miks ma ei palunud vabandust? Ei soovinud õnne? Ei olnud tema õnne pärast õnnelik? Olin nii egoistlik? Nüüd on hilja.
Olen täiesti veendunud, et pea igaüks on oma peas kindel, et temaga ei juhtu midagi. Tema lähedastega ei juhtu midagi. Õnnetusjuhtumid ja haigused on kuskil seal, kaugel eemal, teistel, aga mitte tema elus. Kas on ikka nii?
Ja nii me kulgeme läbi elu, elades oma ego tasandil, mõeldes ainult endale, oma pseudomuredele. Me ei vabanda piisavalt, me ei kallista piisavalt, me ei võta ühendust meile tähtsate inimestega piisavalt, sest kogu aeg on tunne, et aega ju on.
On kaks varianti: kas sa elad niimodi seitsmekümnenda eluaastani ja avastad, et sa polegi elanud. Või heliseb üks päev su telefon ja see ongi juhtunud. Äkki on mõistlik oma ellusuhtumine juba täna üle vaadata?
Ühe uue mõttesuuna sain ma siit siiski veel. Hakkasin maailma nägema veel terviklikumalt, kui ma enne kõiki neid sündmusi nägin. Me kõik sünnime siia maailma kindla põhjusega. Õpime ise, õpetame teisi. Läbi õnne ja läbi valu.
Igas inimeses on midagi palju enamat kui füüsilise keha piirid ja mentaalne olek. Usun siiralt, et meie teekond ei katke antud maise eluga. Elusid oli enne ja tuleb veel. Kõige valusam on allesjäänud inimestel. Mineja ei ole õnnetu. Ja ta on alati meiega - meie südames.
Niisugune arusaam teeb oleku kergemaks. Me ei tea, kas see kõik on tõsi, aga kui see ei pane kannatama või leevendab natukenegi valu, siis miks mitte sellesse uskuda. Hullem on langeda sügavale masendusse ja oma elu ära unustada. Me peame edasi elama, väärtustades päikesekiirt aknas, lapse naeru, lille lõhna, pehmet kallistust.
Pühendusega tugevale ja lõputult soojale inimesele ning tema pisipojale.