Mõne harjumuse muutmisel töötavad vaid äärmuslikud meetodid

, sisekosmos.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis sisekosmos.ee oma 30-päevasest eksperimendist, mille käigus ta on otsustanud loobuda maiustustest. Esimene nädal on möödas ja enesetunne Kaido sõnul lausa super. 

Ma olen selle aja jooksul ühe korra sohki teinud, kui neljapäeval Tallinna haridusameti 70 töötajale koolitust tehes kogemata lõunalauas ühe kisselli kohupiimaga nahka pistsin. No lihtsalt ei olnud meeles. Ülejäänud nädala aga olen igasugusest magusast hoidunud ja tunne on väga hea. Kehal on kerge olla ja olen uhke oma väikese võidu üle. Kaalugi olen natukene kaotanud. Mõnus.

Keha suhtleb meiega impulsside kaudu


Tuleb tunnistada, et esimestel päevadel oli olukord päris imelik. Ma ei teagi, kas põhjus oli psühholoogiline või füsioloogiline, aga igatahes oli kahel esimesel õhtul väga ebamugav olla. Pilk otsis muudkui magusat, mida põske pista, kuid ma jäin enesele kindlaks.

Keha suhtleb meiega signaalide kaudu. Mõnikord on neid signaale keerulisem, mõnikord lihtsam lugeda, kuid mida enam me neid märkama õpime, seda lihtsam on endaga hakkama saada. Ma usun, et nende signaalide märkamine on otseselt seotud eneseteadlikkusega ja oskusega oma keha muidki veidrusi tähele panna.

Veidrusi, nagu mõtted ja emotsioonid. Nii nagu me oleme harjunud samastuma kõikide oma mõtete ja emotsioonidega, samastume ka impulsiga, mis ütleb: «Võta see küpsis ning pista endale põske».

Sellises olukorras on meil kolm võimalust. Esiteks, me märkame (teadvustame) seda impulssi, ja laseme lahti. Teiseks, me ei märka impulssi, vaid samastume sellega ning anname sellele järgi (pistame küpsise põske). Ning kolmas, me märkame küll impulssi, aga me ei oska sellest lahti lasta, vaid surume alla, mistõttu oleme vihased ning õnnetud.

Impulsside mõju ajas väheneb

Need kolm olukorda on tuttavad igale inimesele, kes on kunagi proovinud mõnda harjumust muuta. Olgu selleks siis magusa söömine, varajasem ärkamine või Facebookis ringiluuramise vähendamine.

Nii pea, kui vana harjumus pead tõstab, oleme taas valiku ees: teadvustada ja lahti lasta, kaasa minna, või kannatada.

Hea uudis on see, et impulsi tugevus ajas väheneb. Sõltuvalt eesmärgist võib impulss väga tugev olla mõnest päevast mõne kuuni. Minu käesoleva eksperimendi raames on see impulss praktiliselt juba kadunud - mul ei ole enam vajadust magusat süüa. Ma saan vajalikud kiired süsivesikud kätte kas puuviljadest või jogurtist, mistõttu ma ei pea enam oma keha maiustustega kurnama.

Äärmuslikkus on edukas ujumine vastuvoolu


Just asjaolu, et ma suudan maiustustest loobumise asendada millegi muuga, võimaldas mul mööda hiilida harjumuste muutmise kuldreeglist - väikesed sammud viivad suurte võitudeni -, ja valida äärmuslik tee «Ei maiustustele!».

Tavaliselt ei ole äärmuslikud meetodid efektiivsed, sest need kurnavad meid ära. Üldjuhul ei piisa tahtejõust, et oma elus kardinaalseid muutusi läbi viia - me vajame selleks hoopis harjumuste muutmist, mis on oluliselt pikem ja vaevarikkam protsess.

Ma ei oska praegu adekvaatselt hinnata, kas minu harjumus on selle nädalaga juba muutunud või mitte, kuid igatahes jätkan ma oma eksperimenti. Ausalt öeldes on see seni kulgenud lihtsamalt kui ma arvasin.

On suur tõenäosus, et ma loobun maiustustest tervikuna. Jah, siiski ühe erandiga - pühapäevased väikeste rõõmude praktikad. Tulevikus plaanin süüa magusat ainult üks kord nädalas - pühapäeviti tükk head kooki ühes heas kohvikus ühe hea kohvi kõrvale ühe maailma parima sõbraga. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles