Linda Pärn: täiuslikku ema pole olemas

Linda Pärn
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linda Pärn.
Linda Pärn. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Kes meist emadest ei oleks mõnikord tundnud endal teise ema kriitilist pilku? Kas on olemas ka naisi, kes saaks puhta südamega öelda, et ei ole teiste kasvatuspõhimõtteid hukka mõistnud?
 

Lapse kasvatamine võib olla üks kõige raskemaid ülesandeid, millega naine oma elu jooksul peab kokku puutuma. Mis seal salata, oleneb ju kasvatusest ja ema mõjust ääretult palju.

Sotsioloog Anu Laas on öelnud, et ema otsused jäävad lapsi mõjutama isegi siis, kui ema on nad maha jätnud või elust lahkunud. Ka siis, kui soovitakse vihast ja pettumusest iga hinna eest ema eeskuju vältida, tema õpetussõnu maha laita, on ema mõju inimese arengule ja eluvalikutele juba ilmne.

Seetõttu on loomulik, et emad võtavad oma seisust teatud ettevaatlikkuse, mure ja isegi hirmuga. Keegi ei taha meelega eksida, olla julm või anda halba eeskuju. Muidugi ei pea ma siin silmas neid, kes on vägivaldsed ja hoolimatud. Kuid ka neil on ometigi vääraks käitumiseks mingi põhjus. Võib-olla jäid nad ise emaarmastusest ilma?

Laste kasvatamiseks on nii palju erinevaid võimalusi, et võimatu oleks siin kõiki nimetada. Olenevalt kasvatusest, elustiilist, empaatiavõimest, haritusest ja paljust muust kujunevad igal naisel oma arusaamad, kuidas sünnitada, kui kaua imetada, millal last potil käima õpetada, kuidas teda koolitada, mida selga panna, kui palju taskuraha ning vabadust anda ja nõnda edasi.

Ometigi tekitavad need valikud sageli palju tüli. Pole harukordne, kui mänguväljakul kõõritab üks ema teist vihkava pilguga, sest too laseb oma mudilasel vabalt joosta, liiva loopida, mudas püherdada ja karjuda. «Miks ta teda ometigi ei keela?» mõtleb ta. «Vabakasvatatud lastest saavad pätid ja narkomaanid,» on ta enam kui kindel.

Teine ema mänguväljakul on samuti üleolev ning ei mõista, miks peab last igal sammul keelama, tema kallal naaksuma ja harva ettetulevate ohtude eest hoiatama. Kas ei võiks lasta lapsel lihtsalt olla ja rõõmsalt maailma avastada?

Tuliseid arvamusi tõi nädala alguses meie kommentaariumiski esile kodusünnituse filmist pajatav artikkel. Tõsi ta on, et lapse sünniga kaasneb mitmeid ohte. Kui midagi läheb valesti, on kaotused eriti rängad. Ilmselt seetõttu põrkuvadki erinevad arvamused ja vaated nii valusalt.

Küllap on anonüümses kommentaariumis oma arvamust julgem avaldada - ei kujutaks ju ette, et tuttav ütleks kodus sünnitanud naisele otse, et too on debiilne kriminaal, sest julges midagi nii riskantset ette võtta. Kumbki pool aga ei ole oma valikuid teinud kergekäeliselt. Kodusünnitaja tahab säästa oma last haiglas peituvate ohtude eest, mis tema silmis kaaluvad üles minutitega kättesaadava arstiabi.

Samuti põhjustavad sageli tülisid erinevad pisiasjad, mis emade silmis pole sugugi tähtsusetud. Kui mu esimene laps oli alles nädalane, pidin end hingetuks vaidlema, sest ema ja vanaema väitsid ühest suust, et beebi vajab kindlasti vett. Nüüd ajab see muigama, kuid sel aastatetagusel õnnetul õhtul kõlasid vihased sõnad ja teineteise vääritimõistmine tekitas suurt pahandust. (Anna andeks, kallis ema!) Me mõlemad tahtsime parimat, kuid arusaamad sellest olid erinevad.

Neid näiteid võib tuua veelgi. Nii mõnigi noor ema kurdab, et ema, ämm või vanaema ei saa aru turvatooli vajalikkusest või annab allergikule hoolimata manitsustest kommi ja krõpsu, sest «ta ju nii tahtis». Sageli ei mõista just vanemad naised, et imikule ei tohiks anda mett ja lehmapiima. Noored emad lähevad vanemate naiste õpetusi kuuldes marru, sest värskelt on meeles raamatutest loetu ja arsti käest kuuldu. Vanaemad solvuvad, sest nende teadmised ja kogemused trambitakse jalge alla.

Emaks olemine pole sugugi lihtne. Tahes-tahtmata peavad emad harjuma sellega, et pea kõik, mida nad oma lastega teevad, seatakse kahtluse alla. Kui kahtlejaks, kritiseerijaks ei olegi keegi teine, on seda sageli ema ise.

Lapse kasvatamine nõuab tugevat närvi ja enesekindlust. Seega, olgem uhked ja nautigem täna seda päeva ilma süümepiinadeta. Ükski ema ei ole täiuslik, sest inimesed eksivad. Kui ema armastab ja hoolib oma lapsest, on ta oma järglastele alati täiuslikuks emaks. Ja see ongi kõige olulisem.

Südamlikku emadepäeva kõigile emadele, vanaemadele, vanavanaemadele ja ka tulevastele emadele!
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles