Lapselaps pühendas aasta vanaemale

Fotograaf ja kunstnik Marja-Liisa Plats ei taha vanaema juttudest ilma jääda ning on otsustanud need jäädvustada. Foto: Margus Ansu

Käisin Räpinas uurimas, miks läks noor kunstnik vanaema juurde elama, miks ta teeb vanaemast ohtralt pilte ja peab vanaema blogi.

«Tulin maale elama. Vanaema juurde. Aastaks,» alustas Marja-Liisa Plats (27) jaanuari algul oma vanaema blogi. «Kas sobib, ma jään pikemaks?» küsis Plats vanaemalt. «A esi tiiät,» kostis vanaema. Algul lubas vanaema Renate ajakirjaniku eest päris peitu minna, aga uudishimu saab temast jagu ja ta seisab elutoa ja köögi vahel ning kuulab, mis ma tema tütretütrega räägin.

Tegelikult ütleb ta päris tihti sõna sekka, aga teeb seda nii vaiksel häälel, et paljugi ei jõua minu kõrvadeni. Murrakuga harjub siiski tunnikese jooksul ära.

Renate, palju tütretütar neid pilte juba teinud on teist?

Mina ei mõista seda arvu enam ütelda.

Kogu aeg klõpsutab?

Jah, minu kallal küll. Olen talle vahepeal öelnud, et võta kassi kah.

Marja-Liisa, kuidas see juhtus, et te aastaks vanaema juurde otsustasite kolida?

Jõululaupäeval mõtlesin, et võiks tulla. Olen aastaid mõelnud, et tahaks vanaemaga rohkem aega koos veeta. Nüüd tundus, et on õige aeg käes. Seda ei saa ju ka edasi lükata lõputult...

Vaatasin blogist, et vanaema sai juba 86-aastaseks. Kas see tulek on natuke ka soov haarata oma vanaema endasse nii palju kui võimalik, seni kuni veel võimalik?

Võib-olla küll. Väga paljud sõbrad kurdavad, et «nii kahju, et ma ühtki lugu ei mäleta ega midagi vanaema-vanaisa jutust üles ei kirjutanud». Mina ei taha sama juttu rääkida.

Mis te siis teete siin, istute õdangul koos, vanaema räägib ja teie kirjutate üles?

Ma salvestan, ma väga ei kirjuta. Vahepeal ma küsin temalt küll igasuguseid küsimusi, ta võtab esimese lause minu küsimusest, aga siis ta hakkab ikka rääkima seda, mis tal endal tegelikult südamel on. Praegu kogun materjale, aga ei tea veel päris täpselt, mis sellest sünnib.

Vanaisa suri teil juba 2007. aastal ja tema jutud jäidki kuulmata.

Jah, väga vähe mäletan. Need on sellised vanad jutud, mis lähevad paratamatult meelest ära.

Eks te tulite vanaemale appi ka. Tal on jalad ka juba haiged.

Mu ema elab Räpinas ja muidu käis tema pidevalt vanaemale vett ja puid toomas. Vanaema ei saa poes üldse käia.

Siin käib elu oma rütmis. Lugesin blogist, et nädala kõige tähtsam päev on neljapäev, sest siis tuleb Maaleht. Millised päevad siin veel teistsugused on?

Renate: Mulle ütles küll oma ema, et pühapäiv on puhkepäiv. Armu- ja hädatööd omma pühapäe ka lubatud.

Marja-Liisa: Vanasti oli küll laupäev saunapäev ja pühapäev puhkepäev, aga nüüdsel ajal see enam päris nii ei ole. Aga pühapäev on praegugi eriline,  vanaema kuulab hommikul kell 10 raadiost jumalateenistust.

Ühest küljest jäävad vanaemad väiksemaks, teisalt kasvavad lapsed suuremaks. Ja eks ole vist ka nii, et see koht ise, mis oli lapsena terve maailm, tundub suurena nii väike.

Jah, kindlasti on ta jäänud väiksemaks. Olen siiski pidevalt sidet hoidnud, vahepeal käisin vast kahe kuu tagant korra.

Renate: See, kui sa kaugele ära läksid, küll oli siis pikk aig.

Marja-Liisa: Jah, seitse kuud olin välismaal.

Renate: Noortel on ju väga palju tööd. Sünnipäeval ja pühade ajal tulevad ikka kõik siia kokku.

Vikerraadio õnnesoovisaade valmistab nooremale põlvkonnale võib-olla veidi nalja, aga vanaema jaoks on see vist väga oluline?

Marja-Liisa: Hirmus oluline. Tema vanuses inimesed ei saa ju enam kokku. See on sidepidamise ja meelespidamise vahend.

Suhtusin vanasti väga kriitiliselt teleseebikatesse, aga nüüd ma näen, kui tähtis see on. See seebikaperekond on nagu üks teine perekond, kelle tegemiste ja elu kulgemise juurde saab minna iga päev tagasi ja kaasa elada.

Renate: Sa nagu kõneleks kellegagi ja kuuleb inimesi kõnelemas.

Marja-Liisa: Ja veel kirume me postkasti topitavaid reklaamlehti, aga minu vanaema loeb neid huviga. Selle järgi ta oskabki endale poest süüa tellida. Ta kirjutab ka üles, mida tal on näiteks aia- ja ehituspoest vaja.

Neid niinimetatud vana kooli vanaemasid kaldutakse pidama lõputult armastavateks ja isetuteks, sellisteks, kes on kogu aeg ainult teistele andnud. Stereotüübi järgi võib tekkida mulje, nagu vanaemal ei olekski mingit iseloomu. Kui te nüüd siin juba kauem olete olnud, siis ilmselt märkate, et vanaemalgi on iseloom ja tujud.

Marja-Liisa: Külas käinud sõber ütles ka, et minu vanaema on ikka tõeline karakter. Lapsena ei peagi elama väga kaasa oma vanemate ja vanavanemate probleemidele, sest see käib lihtsalt üle jõu. Praegu täiskasvanuna näed, et vanaemal on ka mõni päev lihtsalt paha tuju ja nagu vägisi kisub tüliks. Täna läksime tühja koha pealt tülli.

Minul oli küll nii, et kui vanaema natuke tujutses, siis oli esimene alateadlik reaktsioon, et mis mõttes, sa oled ju vanaema!

Marja-Liisa: Ma arvan küll, et lapsepõlves tekib selline ootus.

Räägime natuke uue aja vanaemadest ja vanaisadest. Minu laste vanavanemad elavad Tallinnas ja käivad tööl. Suvel puhkuse ajal võtavad nad ehk lapsed mõneks ajaks enda juurde. Selliseid vanaemasid nagu teie, Renate, jääb ju järjest vähemaks?

Renate: Jääss jah, ega minul ka pikkä pido ei ole.

Vanaemadel oli ju varem laste kasvatamisel väga tähtis osa. Mis siis ikkagi saab, kui vanavanemad seda rolli enam ei täida? Nüüdsel ajal töötatakse ju täiskohaga seni, kuni on tervist. Aga siis ühel päeval tervist enam ei ole ja imestatakse, miks lapselapsed põetamise vastu huvi ei tunne.

Marja-Liisa: Mõtlesin ise sellesama peale. Vanasti elas pere koos ja vanavanemad hoidsid lapsi, aga nüüd ... mis me neist vanaemadest räägime, isegi emad ja isad elavad Soomes ja lapsed on Eestis. Võib-olla on vastupidi, et vanemad kolivad välismaale tööle ja lapsed saavad olla koos vanaemadega.

Kas see vanaemade rolli vähenemine laste kasvatamisel muudab äkki meie ühiskonna kuidagi haigemaks ja lapsed jäävad millestki väga olulisest ilma?

Renate: Jäävad küll jah.

Marja-Liisa: Mina olen küll õnnelik, et mul on selline vanaema.

Kuidas siis meie jutt kokku võtta – lapselapsed, ärge unustage oma vanavanemaid, ja vanavanemad, ärge unustage oma lapselapsi.

See on tegelikult samamoodi jah.

Pühapäeval on emadepäev, Postimees soovib ilusat emadepäeva kõigile emadele, vanaemadele ja vanavanaemadele!