Pereterapeut ja sotsiaalpedagoog Merle Ameljušenko soovitab emadel meeles pidada, et poega kasvatades tuleb kanda endas teadmist - emana kasvatan ma meest teise naise jaoks.
Mida teha, kui ema klammerdub täiskasvanud poja külge?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameljušenko sõnul jõuab selline paar, kus täisealise poja ema sekkub liigselt poja isiklikku või pereellu, reeglina teraapiasse mõne muu probleemiga - näiteks paarisuhe ei toimi või on lastel käitumisprobleemid või haigused.
«Probleemiga tegelema hakates jõutakse tõdemuseni, et mehe või naise ema on liiga kontrolliv, sekkuv ja muretsev ning see asjaolu mõjutab otseselt või kaudselt ka probleemi, millega teraapiasse pöörduti,» ütles ta.
«See, kuidas kontrolliv ema pojale mõjub, sõltub eelkõige poja hoiakutest,» märkis pereterapeut. «Kui poja jaoks on ema kontroll normaalne ja ta selles probleemi ei näe, siis jätkub taoline suhe seni, kuni see ühe või teise poole jaoks muutub probleemi tekitavaks,» lisas Ameljušenko.
Ta leidis, et kui poeg siiski peab ema kontrolli-sekkumist oma pereellu probleemiks, võib see tekitada pojas liigseid süütundeid, sest mees on pandud valikute ette, kumba naist eelistada. «Valik on raske, sest kallid ja olulised on mõlemad naised. Süütunne omakorda võib muuta mehe agressiivseks, süüdistavaks, eemalehoidvaks, manipuleerivaks,» põhjendas ta.
Ema-poja üleseotud ja piire mittearvestava suhte puhul peab pereterapeut eriti raskeks naise olukorda, kui ämm elab koos poja perega. «Sageli juhtub siis, et naised ei ole suutnud omavahel selgeks teha, kes on majas perenaine ehk kellel on õigus asjade üle otsustada. Võimukas ja kontrolliv ämm edastab pidevalt miniale sõnumeid, et ta ei oska asju õigesti teha, ei oska lapsi õigesti kasvatada ja mis kõige hullem, ei ole tema pojale õige partner,» selgitas ta.
«Edasi oleneb miniast. Naine, kes püüab iseenda ja pere heaolu nimel, enda vajaduste ja õiguste eest seista, satub ämmaga konfliktsesse suhtesse, kus toimub pidev võimuvõitlus. Minia-ämma konflikt mõjutab omakorda mehe-naise suhet: naine nõuab mehelt toetust ja süüdistab teda ema poole hoidmises. Ema-isa konfliktne suhe mõjutab omakorda laste käitumist: lapsed jäävad haigeks, hakkavad halvasti käituma, tekivad õpiprobleemid,» kirjeldas ta minia ja ämma konfliktsituatsiooni tagajärgi.
Terapeudi sõnul võib sellele järgneda ämma süüdistus, et minia ei ole piisavalt hea ema, mis omakorda suurendab naise frustratsiooni ja rahulolematust, andes toitu jätkuvatele probleemidele.
«Nõrgema ja leplikuma loomuga naine püüab pidevalt ämmale meelepärane olla, taludes vaikides ämma võimutsemist ja kontrolli,» märkis Ameljušenko.
Mahasurutud frustratsioon tekitab väheväärtuslikkuse tunnet, mis raskematel juhtudel võib pereterapeudi sõnul viia mõne vaimse või füüsilise tervise häireni. Frustreerunud ja mahasurutud ema ei suuda olla piisavalt kohal oma laste ning abikaasa jaoks, mis omakorda võib olla uute probleemide allikaks.
Kas ema liigne hoolitsus võib takistada pojal normaalseid suhteid luua?
«Oma vanematele jääme alatiseks lasteks,» ütles terapeut. Tema arvates on igas lapses sügav soov olla hea laps oma vanematele ja pälvida nende heakskiiit. «Isegi täiskasvanuna on meis see alateadlik soov olemas,» täpsustas ta.
Sama soov võib tema sõnul takistada pojal saada täiskasvanud pojaks ja luua suhteid teiste naistega, sest ta saab aru, et ükski tema valik ei ole ema jaoks piisavalt hea või on tal hirm, et valides ema asemel teise naise, võib emaga midagi halba juhtuda. Oma osa on siin ema otsestel või kaudsetel manipulatsioonidel poja kinnihoidmiseks - ema jääb haigeks või koputab poja südametunnistusele, tuletades talle meelde, kui palju on ema pidanud poja nimel ohverdama.
«Taoliselt üleseotud poeg kaldub kõiki oma potentsiaalseid partnereid oma emaga võrdlema ja loomulikult jääb selles võrdluses ema peale,» lisas ta.
Põhjus, miks emad käituvad ülemäära hoolitsevalt, võib Ameljušenko arvates peituda sageli põlvest põlve edasikanduvas ema hoiakus, et hea ja hooliv ema on muretsev ema.
Pereterapeut: «Taoliste emade puhul jätkub see muster hoolimata sellest, et pojast on saanud täskasvanud ja isevastutav mees. Muretsemise ja hoolivuse väljenduseks on siis pidev kontaktis olek, kontrolliv huvi tundmine, juhendamine, kuidas asjad peavad olema, hinnangute andmine ehk liigne sekkumine täiskasvanud poja ellu. Emal on raske aru saada ja leppida emarolli muutumisega - kuidas olla ema täiskasvanud pojale.»
Samuti peab ta ema liigse klammerdumise põhjuseks ema mittetoimivat suhet abikaasaga. «Selleks, et vältida tegelemist iseenda ja mehe vahelise suhtega, suunab ema enda energia poja elu korraldamisele,» märkis ta.
Nõuandeid pojale ja tema emale
Pereterapeudi sõnul vastutame täiskasvanutena ise oma otsuste ja elukorralduse eest ning alustades kooselu ja luues perekonda peame ise paika panema piirid oma päritoluperekonnaga.
«See, kes peab liigsekkuva ema ja oma pere loonud poja suhtes piirid määrama, on poeg,» rõhutas ta.
Ta lisas, et hästitoimivas suhtes ja peres on paigas ka inimestevahelised piirid, austatakse üksteise sõltumatust ja territooriumi, üksteise otsuseid ja andestatakse vead.
Emale, kel on raske oma poega teisele naisele loovutada, tuletas ta meelde iidset piiblitarkust: «Mees jätab oma isa ja oma ema maha ja hoiab oma naise poole, ja nad peavad üks liha olema».
«Poega kasvatadest tuleb endas kanda teadmist - emana kasvatan ma meest teise naise jaoks,» märkis Merle Ameljušenko.
Ema-poja suhte reguleerimisel ja piiride paikapanekul võib abiks olla pereteraapia, kus on võimalik saada suhetele selgitust ja leida uusi suhtemustreid.
Terapeudi sõnul ei teki laste kodust lahkumisega ja edasiste suhetega probleeme, kui perekonnas on piirid ja rollid paigas ning seal toimivad toetavad ja aksepteerivad suhtemustrid.
«Sellistest peredest kasvavad sotsiaalselt küpsed, ostustus- ja vastutusvõimelised inimesed, kes suudavad luua ja hoida terveid suhteid,» lausus Ameljušenko.