Kas igasugune kehaline tegevus mõjub vaimsele tervisele hästi?

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Vaimse tervise probleeme on vähem neil, kelle igapäevatöö on pigem mittefüüsiline ja kes leiavad vabal ajal mahti enda liigutamiseks - raske füüsilise tööga kaasneb seevastu suurema tõenäosusega depressioon.
 

Sellistele järeldustele jõudis suur Eesti naiste hulgas tehtud terviseuuring, mida juhtinud Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna tervisekasvatuse lektor Merike Kulli sõnul oli eesmärgiks saada selgust, kas vaimsele tervisele on kasulik igasugune enda liigutamine või sõltub tulemus ka kehalise aktiivsuse laadist, vahendab Tartu ülikooli teadusportaal Novaator.

Tema sõnul oli varem näiteks Austraalia koduperenaiste peal tehtud uuringuist teada, et kuigi kodus lastega toimetavate naiste päevad on täis rohkelt füüsilist tegevust – jalutamist ja käru treppidest üles-alla tassimist – ei hoia see tegevus nende naiste meelt sugugi masendusest prii.

Depressioon ohustab naisi

Depressioon on maailmas enimlevinud psühhiaatriline haigus ning kaks kolmandikku selle haiguse põdejatest on seejuures naised.

Mitmed uuringud on näidanud, et suurem füüsiline aktiivsus on otseses seoses parema vaimse tervisega. Kuid enamasti on nende uuringute puhul keskendutud treeningutes osalemisele ning naiste igapäevaellu kuuluv füüsiline tegevus on pildilt välja jäänud.

Naised saavad füüsilist koormust enamasti tööl, koduses majapidamises toimetades või laste eest hoolitsedes, oluliselt vähem saadakse seda enda lõbuks sporti tehes.

Tartu Ülikooli teadlased otsustasid kontrollida hüpoteesi, et tööl või kodutöödest saadav füüsiline koormus ning enda huvides harrastatav tervisesport on vaimsele tasakaalule erineva mõjuga.

Eesti naiste füüsilist aktiivsust käsitlevas uuringus oli vastajateks 956 18-50-aastast naist, kes täitsid küsimustiku selle kohta, kui suur on nende füüsiline aktiivsus tööl ning kas nad lähevad tööle jalgsi või jalgrattaga.

Depressiivsust mõõdeti küsimustikuga, kus vastajad pidid andma hinnangu oma viimase aja tujule, aga meelde tuletama ka selle, kui tihti nad nutavad, veeretavad enesetapumõtteid, tunnevad, et on milleski süüdi või pole enesega rahul. Selle põhjal hinnati vastajate depressiivsuse taset. Lisaks täitsid vastajad isiksuseomaduste testi ning andsid andmeid oma majandusliku käekäigu, tervisliku olukorra ja kehakaalu kohta.

Töö liiga väsitav

Keskmise Eesti naise nädalasse mahub selle küsitluse järgi 17,4 tundi füüsilist tööd (selle hulgas ka töö koduses majapidamises), 5,1 tundi füüsilist aktiivsust, mis seotud tööle mineku või sealt tulekuga ning 2,7 tundi liikumist vabal ajal.

Merike Kulli sõnul näitas uuring selgelt, et naised, kes end vabal ajal üldse ei liigutanud, olid kõige depressiivsemad. Seejuures olid vabal ajal mitteliigutajate seas pigem naised, kes teevad igapäevaselt füüsilist tööd – näiteks põllumajanduses või kaubanduses.

«Võimalik, et nad on tööst juba nii väsinud ja kurnatud, et ei jaksa enam enda jaoks liikumisele mõteldagi,» ütles Kull.

Palju rõõmsameelsemad olid naised, kes tööl ei pidanudki väga palju liikuma, kuid kes suutsid vabal ajal sportimiseks aega leida.

«See enda jaoks võetud aeg on oluline. Lisaks selgus, et suuremat kasu said enda rõõmuks liigutamisest naised, kelle iseloomus on tugevamalt esindatud ekstravertsed jooned. Neurootikute vaimsele heaolule polnud sportimisest saadav kasu nii selgelt näha,» ütles Kull.

Uurimus ilmus ajakirjas Health Care for Women International.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles