Elustavad riislingid monsieur Sippilt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ainuke, mis võib päästa surmavalt haavatud kassi,» lausus kass,
«on lonks bensiini...»
Mihhail Bulgakov
Prantsusmaa Alsace (Elsass, juhul kui teile meeldib kõik saksapärane, või Alsatia, kui räägite ladina keelt) on üks imeline koht. Ajaloo jõnksuva ja kahjuks sageli vägivaldse kulgemise tõttu on see õnnis paik käinud sajandite jooksul Saksa ja Prantsuse valitsejate vahel käest kätte. Tulemuseks on linnad ja külad, kus piirialale omaselt põimunud need kaks kultuuri, keeled ja inimesed.
Suur väiketootja
Ka Alsace’i veinimeister Etienne Sipp tundub eemalt vaadates rühika tööka sakslasena, kuid küsimise peale peab ennast pigem prantslaseks.
Ei ole tema veinidki päris üheselt mõistetavad. Ühelt poolt on Sippi veinid kohati preisilikult konkreetsed – isegi liiga täpselt ajastatud alguse ja lõpuga –, teisalt võib nende maitses ja ülesehituses tunda prantslaslikku üleannetust ja mängulisust.
Etienne’iga kohtumisel maitstud riislingid olid nii võimsalt mineraalsed ja petrooleumilõhnased, et veini välja valades käis pilk korraks ära keset lauda süüdatud küünlaleegil – õhus oli tunda kütust...
Sippi veinimaja asutas Etienne’i vanaema Louise, kes ostis Ribeauvillésse Kirchbergi mäele esimesed maalapid ajal, kui vanaisa Louis I maailmasõja lõpuaasta rinnetel alles Venega sõdis (mõned tolleaegsed vaadid on tänaseni kasutuses).
Esimesed veinikonkursi auhinnad teeniti juba 1920. aastal. Tänapäevagi mõistes üsna suuremahulise toodanguga perefirmas moodustavad arvestatava osa kõrgeima kvaliteedi grand cru veinid. 1996. aastast veinivalmistamist juhtinud Etienne märgib uhkelt, et tema valduses on lisaks tavaaedadele neli hektarit grand cru vääringus istandusi. Sippi veinikeldrisse sattunul on lisaks haruldane võimalus proovida ja osta Kirchbergi ja Osterbergi mäe veine väga erinevatest aastakäikudest.
Puhtad veinid
Kirchbergi «kirikumägi» koosneb hästi lihtsustatult öeldes peaasjalikult kriidist, mistõttu veinid on puhtad ja selged, mineraalsed, elavad kaua ja maitsevad aja möödudes üha paremini. Kui valged veinid tahavad tavaliselt kiiret lahendust, siis 1999. aasta grand cru riisling ei näita 13 aastat hiljem veel vähimaidki väsimuse märke. Oma osa on selles rohekasvatusel, sest on teada, et väetised võtavad marjadest happe ja koos sellega erksuse.
«Aina palavamad suved tähendavad niigi magusamaid marju ja siin tagab just ökoloogiliselt puhas kasvatamine veinidele säilimiseks hädavajalikku happesust,» arvab Etienne Sipp. «Ja see on väga tähtis: kliima soojenedes ei pea siis istandusi mujale viima.» Orgaaniline põllumajandus tagab parema juurestiku ning seeläbi veinide ilusa mineraalsuse, soolasuse ja tähelepanuväärse tasakaalu.
Keemiadoktori kraad läheb Etienne’il asja ette, vanaemalt päritud saja-aastaste vaatide hoolikas kasutamine käib peenelt ja kaalutletult – mitte veinidele puumaitse andmiseks, vaid selleks, et iga suure ja vana vaadi ainuomast karakterit peenemate maitsetoonide häälestamisel ära kasutada.
Tulevikuplaanid?
«Tahaks rohkem biodünaamilisi nippe kasutada. Loomulikult sooviks ka rohkem eksportida, sest veinid on seda väärt, et neid igas maailma otsas osta saaks, kuigi osa sellest soovist on sügavas konfliktis mu enda rohelise mõtlemisega.
Sest mis läheb ökoloogilises plaanis maksma minu Pinot Gris’ jätkuv vedamine Uus-Meremaale? Tahaks vastu pidada konkurentsile – kolleegidest viinamarjakasvatajatele, teiste riikide veinidele ja kõigile nendele uutele vidinatele, mis võtavad inimestelt ära raha, olgu siis tegu nutitelefonide või stereoteleritega.
On lausa hämmastav, kuidas inimesed kulutavad oma eelarvest üha suurema osa pigem lameekraanidele kui heale veinile ja toidule…»
Nõus. Võtke siis elektritahvli asemel sülle kass ja hea raamat, kätte klaas riislingit, lisage natuke juustu ja teie elus saavad mõned säravad hetked igaveseks päästetud.
Tasub proovida!
Proovimiseks said Sippi laiast valikust võetud eri vanuses riislingid. Tahate raju elamust? Proovige hapukapsa ja ahjus tehtud sea kõhuäärega. Grillvorstidega. Valage heldimusttekitav klaasitäis taksojuhist või traktoristist sõbrale.
Äratav ja bravuurikalt lihtne Riesling Steinacker 2010 (20 eurot) on õlise läikega rohekaskollane särtsakalt happelise ja mineraalse lõhnaga ülinoor vein, kergest petroolsusest tõuseb meega sidrunit, poolküpset aprikoosi ja haput õuna. Maitse on võimas, hape ja täidlane puuviljasus panevad suu vett jooksma, järelmaitses on rohelised õunad, apelsin ja natuke greipi. Ülemeelikut happesust taltsutaks aastake või kaks keldrinurgas.
Riesling Osterberg Grand Cru 2007 (31 eurot) on eelmisest tasakaalukam. Mineraalselt soolane maitse on kuivem ja sakslaslikult sirgjooneline. Esmapuudutusel kogetav greibi-ananassi-nektariini liin läheb kordagi kõrvale kiikamata päris lõpuni välja, andes tsitruselises järelmaitses veidi seeneseid-röstiseid vihjeid. Petrool? Olemas, aga kergel kujul.
Riesling Kirchberg de Ribeauvillé Grand Cru 1999 (34 eurot) on eelkäijatest juba tänu oma vanusele väärikam ja komplekssem: tärpentinile lisanduvad aroomis maasikad, küpsed õunad ja rosinad, pehmes ja puhtas maitses on apelsine ja magusaid tsitruseid koos mõnusa suudvesistava pirnise happesusega. Kolmeteistkümneaastane vein, mida prooviks jälle viie aasta pärast.
Veinid on saadaval www.vinsdefrance.ee ja peenemates poodides ja restoranides.