Mitut masti maitseid

Suupisteks või toidu kõrvale: katalaanide imelihtsad tomatisaiad sobivad kaaslaseks ka singi- ja juustuviiludele. Foto: Britt Rosen

Luksemburg Euroopa südames, kuhu Marek Dreving kolis Eestist tõlkija­tööle, on tema kui hobikokkaja koduköögile andnud varasemast rahvusvahelisema näo.

Kuigi rukkileiba, kilu ja kohukesi armastab Marek Dreving (40) Eestist tulijatelt endiselt külakostiks tellida, ei tunne ta pärast üheksat aastat elu Luksemburgis nende järele enam nii kriipivat igatsust kui alguses.

«Söömisharjumused ja maitse on kõvasti muutunud,» tunnistab Dreving, Euroopa Parlamendi eesti kirjaliku tõlke üksuse juhataja.

Nüüdseks on ta näiteks harjunud sealse suuresti prantsuspärase leivakultuuriga, mis tähendab, et nurgapealsest pagariärist hommikul ostetud krõbeda kooriku ja pehme sisuga pikk sai kõlbab järgmisel päeval üksnes röstitult. Ning leppinud sellega, et Eesti hapukoorele-kohupiimale on suurhertsogiriigis üpris keeruline samaväärset asendust leida.

Samuti on ta omaks võtnud sealse rahvapärase saiakukli hapukapsa ja grillvorstiga ning rammusa kartulipannkoogi, mille järele tema nagu kõik luksemburglased kaks korda aastas, suvelõpul ja jõulukuul, laatade möllu tõttab.

Muidugi on ta oma veiniriiulisse lubanud ka Moseli jõe äärsete veinikülade kihisevad cremant’id ehk vahuveinid ja krapsakad rislingud, mis lisavad sealsele küllalt prantsusekesksele veinikultuurile kohalikku särtsu.

Suured sparglid

Jah, talviti vallutab Drevingit küll isu verivorsti ja -käki järele, sest võõramaised pole pooltki nii head kui Eestis. Kuid see-eest pakub Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgiaga külgnev Luksemburg rikkalikult võimalusi nende maade köögikunsti proovida, ole sa poes või restoranis – eks muidugi ole naabrite mõju tunda

Euroopa jõukaima riigi enesegi toidus.

Loomulikult pole seal puudust ka vahemerelistest ega rohkem või vähem eksootilistest maitsetest, mis on tegelikult mööda ilma palju rännanud mehe eriline toiduline kirg.

Kuid just praegu on kogu Luksemburgi enda võimusesse haaranud spargel. See on hõivanud turuletid, toidupoodide köögiviljariiulid ja restoranide menüüd. Sestap saab see kevadekuulutaja ka üheks ühise kokkamisõhtu täheks – vahemerelises stiilis, itaallaste peekonilaadsesse sinki Pancetasse mähitult.

«Aprill ja mai on siin spargli põhihooaeg. Nagu artišokilgi,» ütleb Dreving jämedalt sparglivarrelt õhukesi kooreliistakaid tõmmates. Siis on saadaval Euroopa enda spargel, mitte aastaringne Maroko või Kenya oma. Ja võrreldes Eestiga on sparglisortide valik hiiglaslik – võta, mida vaid hing ihaldab, rohelist või valget, jämedamat või kiitsakamat.

Valget võib valida suisa šampanjavärvi või õrnlillaka varjundiga... Ning enamik valgeid sparglivarsi on ehmatavalt suured – pärast Luksemburgis nähtut võiks Eesti valikut muigamisi pidada suupäraseks vaid Viplalatele. 

Kõige klassikalisem variant on Drevingu sõnul keeduspargel koos hollandi kastmega. Ent moodsamate restoranide erimenüüdest leiab ka spargli püreesuppe, risotot ja quiche’i, olgu või rohelise spargli ja lõhega. Tihti saab sparglit süüa meelepärase prae kaaslaseks.

Maitsete karussell

Kui spargel, singiviil ümber, juba ahjus, krõbistame tomatisaiu, mille tegemisõpetus pärineb Katalooniast – kandist, millega Drevingul pärast hispaania keele õpinguid Barcelonas sõprade kaudu eriliselt tihe side ja kus ta sageli pikemad nädalalõpud veedab.

Sealt on talle külge jäänud ka harjumus liha ja kala juurde kartulit enam mitte võtta – kui sööd eelrooga, nagu Vahemere maades valdavalt kombeks, polegi peale salati praekõrvaseks rohkemat tarvis. Võileivale määrib ta samuti või asemel värsket tomatit nagu Kataloonias kombeks.

Magusaga mässates rändab mees aga Tuneesiasse, kust pärineb tsitruseliste mahladest pakatav jahuvaba kook. Kui sel õhtul jahutab tema eksootikahimu küpsetis, siis näiteks nädalavahetuseti teeb ta enamasti india- ja taipäraseid toite, eriti mereande ja kala.

Hitid on krevetid India moodi või-tomatikastmes koriandri, vürtsköömne ja garam masala maitseseguga ning aurutatud kana kantonipäraselt ingveri, sojakastme ja rohelise sibulaga. 

«Mulle meeldivad tugevad maitsed ja vürtsid,» ütleb Aasias palju reisinud Dreving. Seal ei väsi ta kunagi imetlemast, kui palju maitseid maailmas peale soola, pipra ja tilli tegelikult on!

Piisk mustjat espressot õhtu lõpetuseks kuulub kahtlemata nende krehvtisemate mekkide sekka.

Katalaani tomatisaiad

Värske tomatiga hõõrutud saiu süüakse Kataloonias tapasesuupisteks juustu- ja singilõikude kõrvale või ka toidu saatjaks. Kes soovib, võib saiale nühkida veel värsket küüslauku. Mugavam variant on mikserdada tomati sisust ja oliiviõlist ühtlane segu ning seda siis saiale määrida.

•    pikka või ciabatta-tüüpi saia
•    võimalusel küpsemaid ja pehmemaid tomateid
•    oliiviõli, meresoola
Rösti saiaviilud ahjus või röstris krõbedaks. Poolita tomat ja hõõru selle sisu saiale. Tilguta peale oliiviõli ja maitsesta meresoolaga. Soovi korral jahvata peale ka musta pipart.

Spargel vinnutatud singiga

Vinnutatud singiviilu sisse keeratud sparglit armastatakse nii Prantsusmaal, Itaalias kui ka Hispaanias. Kui käepärast pole itaallaste Parmat või Pancettat või hispaanlaste Serranot, sobib ka imeõhuke peekoniviil. Kui tahad sparglit näpu vahelt süüa, jäta see pisut krõmpsumaks.

•    eelroaks 2–3 jämedat või keskmist sparglit sööja kohta, põhiroaks 4

•    1 viil Parma, Pancetta või Serrano sinki sparglivarre kohta (sobib ka peekon)
•    Parmesani juustu, riivitult või laastudena
•    veidi palsamiäädikat
•    õli, musta pipart  

Lõika sparglilt puitunud ots ja koori alumine osa. Jämedamat ja keskmist vart võiks aurutada või keeta mõni minut – mitte pehmeks! Keera singiviil ümber sparglivarre ja lao õliga määritud ahjuvormi. Piserda peale pisut õli ja jahvata musta pipart. Pane 200-kraadisesse ahju ja küpseta kokku umbes 10 minutit. Poolelt küpsetamiselt raputa peale juust, piserda palsamiäädikat ja küpseta veel. Juurde võib pakkuda ka küüslaugumajoneesi ehk aiolit.

Tuneesia apelsinikook

Ekstramahlane kook maitseb võrratult ka järgmisel päeval. Mis samuti põnev – selles pole jahu.
•    50 g riivsaia
•    200 g suhkrut
•    100 g jahvatatud mandleid
•    1,5 tl küpsetuspulbrit
•    200 ml rapsi- või päevalilleõli
•    4 muna
•    1 suure apelsini riivitud koor
•    1 sidruni riivitud koor
•    immutamiseks 1 suure apelsini mahl, 1 sidruni mahl, 75 g suhkrut
•    kaunistuseks paar nelki, jupp kaneelikoort

Vooderda u 25 cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga ja määri rasvainega. Sega riivsai, suhkur, jahvatatud mandlid ja küpsetuspulber. Sega lahtiklopitud munad õliga, lisa kuivained ja sega ühtlaseks. Lisa apelsini- ja sidrunikoor. Vala mass vormi ja pane külma ahju. Säti kuumus 180 kraadile ja küpseta 45–60 minutit, kuni kook on kuldpruun. Testi küpsust tikuga – tikk peab jääma kooki torgates kuivaks. Lase enne vaagnale panemist veidi jahtuda.

Immutamiseks tee apelsinisiirup: vala tsitruseliste mahl ja suhkur kastmepannile, keeda pidevalt segades 3–5 minutit. Lase pisut jahtuda. Torgi koogi pind tikuga tihedalt auguliseks – vala lusikahaaval pinnale siirupit ja lase sisse imbuda. Enne söömist lase veel jahtuda. Kõrvale sobib Kreeka jogurt.