Milleks meile romantiline armastus?

Marina Lohk
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Ajakirja Anne & Stiil mainumbris arutleb Merit Kask selle üle, kuidas ja miks on naised sattunud ettekujutuse võrku, et isikliku õnne tipphetk saabub siis, kui ollakse leidnud täiusliku suhte.

Meie aja kõige tegusam armastuseuurija, antropoloog Helen Fischer usub näiteks, et romantiline armastus on evolutsiooni tagajärg. Kui iha tekkis selleks, et pea valimatult seksuaalse rahulduse järele söösta ja nii endale järelkasv tagada, siis romantilise armastuse joovastus võimaldas meie esivanematel keskenduda korraga ühele partnerile ning hoida kokku paaritumiseks kuluvat energiat ja aega.

Kuid kultuur, mille keskel me üles kasvame, paneb paika selle, millise tähenduse me armastusele anname, mida ideaaliks peame ja mille poole püüdlema hakkame.

Nii näitas eri rahvusest tudengite seas läbi viidud sotsioloogiline uuring, et kui lääne kultuuriruumis ei oleks enamik nõus abielluma inimesega, kellel on kõik ideaalsed omadused, kuid kelle vastu ei tunta armastust, siis 75 protsenti India, Pakistani ja teiste idapoolsete maade tugenditest oleks nõus seda tegema.

Vastavalt kultuurist kaasa antud ootustele on Indias abielude aluseks pigem kohustus perekonna ja esivanemate ees kui isikliku läheduse iha.

Tänapäeva Euroopas aga oodatakse, et suhe ise pakuks kõiki neid naudinguid ja hüvesid, mille nimel ennast sellele pühendada.

Loe pikemalt ajakirja Anne & Stiil mainumbrist! 
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles