Moekunstnik Kristina Viirpalu tõi salongilikus õhustikus publiku ette kevadkollektsiooni «Joséphine», kus kohtusid Haapsalu salli romantika ja läinud sajandi esikümnendite salongiglamuur.
Kniks revüütähele
29. aprill 2012, 11:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sähvatab siid, plahvatavad pärlid ja kihisevad joogid, lubab Kristina Viirpalu vahetult enne moeetenduse algust Iida galerii majas, kus läbi mitme korruse kostab 1920ndate rütme...
Õhustik viib vaataja tolle aja toretsevasse salongiglamuuri, kus ilma tegid pöörased rütmid, nooblid kõvakübarad, vesilokid, pits ja pärlid.
Sama ajastu vaimus on ka jakid ja kleidid, mis modellide seljas publiku seast läbi libisevad. Neis võib aimata selle aja eksootilist ja säravaimat revüütähte, tantsijanna-lauljanna Joséphine Bakerit, kes kollektsiooni loomisel Viirpalule muusaks ja sütitajaks oli.
Moekunstnik, kel endalgi tugev tantsijataust, ütleb, et need kleidid armastavad naise keha, hakates elama ja muutudes vitaalseks just liikumisel. Siis pääseb nende ilu kõige paremini mõjule.
Nagu oma varasemas loomingus, katsetab Viirpalu nüüdki Haapsalu salliga, miksides kleitidesse selle originaalseid mustreid ja oma improvisatsioone. Erinevus rahvuslikust algupärast peitub ka siidilõngas, millest kleidid on kootud. Jakid seevastu järgivad läinud sajandi alguskümnendite mehe sabakuube.
Kogu kleitide galerii hoiab pigem pidulikku joont, kuigi lihtsamaid neist võib vabalt ka tänaval koos pintsakuga kanda. Ja kui tahta anda pitskleidile uut nägu, võib selle alla panna teist värvi voodri.