Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis sisekosmos.ee, et kui sind miski naeratama paneb - olgu see või midagi väga väikest - tuleks seda teha ikka ja jälle, et väikesed rõõmud saaksid kasvada suureks.
Väikeste rõõmude psühholoogia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meie mõistus kipub meile ütlema, et ainult suured võidud ja muutused elus väärivad tähistamist. Me loodame tihti, et meie elus juhtuks midagi väga tähtsat, mis muudab hetkega kõik. Ja kui see peaks juhtuma, oleme rõõmsad ja õnnelikud.
Õnneks näitab praktika, et mida vanemaks me saame, seda enam oskame ka väikestest asjadest rõõmu tunda. Kui oleme 20-aastased, tundub meile, et maailm on meie ees valla.
Kui me saame 30-aastaseks, oleme mõistnud, kes me oleme ja mida me elult soovime. Ning kui me oleme 50-aastased, siis taipame, et järelejäänud 30 aastat ei ole mõtet elada lootuses ja ootuses, et midagi suurt juhtub, vaid õpime rõõmu tundma ka väikestest asjadest.
Kuid miks mitte teha seda kohe praegu, sõltumata sellest, kui vana sa oled? Ning kui sa tunned, et elus ei olegi justkui midagi, mille üle väga rõõmustada, alusta päris väikestest asjadest.
Väikeste rõõmude psühholoogia on õpetus pisikestest teadlikest tegevustest, mis meile rõõmu valmistavad. Üheks minu väikeste rõõmude psühholoogia praktikaks on kohvikukülastused pühapäevahommikuti. See on midagi väga lihtsat ja väikest, aga pakub igal korral suure sületäie rõõmu.
Otsusta väikeste rõõmude kasuks
Tihti võtame elus ette suured muutused, sest oleme eluga plindris. Kuna me ei saa enam halvenenud tervise, emotsionaalse läbipõlemise või materiaalse pankroti tõttu senisel viisil edasi minna, oleme sunnitud hakkama midagi teistmoodi tegema. Sellisel juhul tegeleme klassikalise psühholoogiaga - me sekkume juhul, kui midagi on juba halvasti.
Väikeste rõõmude psühholoogia alustab aga sekkumist oluliselt varem - me ei pea olema «auku» kukkunud, et end juba mugavustsoonist välja suruda ning midagi rõõmustavat teha.
Näiteks mul ei ole mitte mingisugust «valu» end igal pühapäeva hommikul kodust välja ajada, et oma maailma parima sõbraga üks suvaline Tallinna kohvik välja valida ja sinna kohale minna. Lihtsalt selleks, et end hästi tunda.
Kuna ma olen seda traditsiooni juba mõned kuud praktiseerinud, tundub mõnikord, et täna ei viitsi. Tahaks hoopis raamatut lugeda või niisama laiselda. Kuid see on just hetk, mil peame teadlikult otsustama oma väikeste rõõmude praktikat jätkata, sest väikesed rõõmud kuhjuvad ja moodustavad mälestustesse ühe suure ning päikeselise rõõmu, millele mõeldes iga kord tuju heaks läheb.
Vali oma pisikesed rõõmud
Sinu pisikene rõõm ei pea olema sama nagu minul. Me oleme erinevad inimesed ja elame erinevates kohtades. Võib-olla isegi erinevates maailma otstes. Kuid see ei tähenda, et sa ei saaks praktiseerida väikeste rõõmude psühholoogiat ning nautida sellest tulenevaid hüvesid.
Ära jää ootama seda aega, kui midagi on juba halvasti. Alusta oma väikeste rõõmude praktikaga juba siis, kui kõik on hästi. Kuhja kõik rõõmud oma elus üksteise otsa ja vaata, kuhu see välja viib.
Ühel hetkel võid sa märgata, et elus on rõõmu nii palju, et mured ei saagi enam löögile. Ja kui saavad, oled sa oma psüühikat juba rõõmudega nii palju treeninud, et see oskab ka muredega paremini hakkama saada.
Väikesed rõõmud viivad suurte rõõmudeni. Väikesed sammud viivad väikeste rõõmudeni. Astu esimene väike samm just praegu - võta tass teed või kohvi ja mõtle oma parima sõbra, kallima inimese või armsaima lapse peale. Sellest piisab.