Visake jooksujalatsid nurka!

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Ärge lootkegi, et kui ostate tehnoloogia viimase sõna järgi tehtud kallid jooksusussid, on te jalad hädade eest kaitstud.

Herje Aibast on käinud viimase poole aasta jooksul kolm korda Kenyas, veetnud seal ühtekokku neli kuud ja näinud seal midagi säärast, mis Eestis ei tuleks kõne allagi. Kusjuures see, mida ta on täheldanud, ei räägi Eesti kasuks, vaid pigem kahjuks.

Aibast on näinud, kuidas väiksed lapsed jooksevad Kenyas iga hommik paljajalu mööda savi-kruusateed nelja kilomeetri kaugusele mäe otsa kooli ning pärastlõunal sealt koju tagasi. «Nad ei pööra sellele mingit tähelepanu, et on jalanõudeta,» lausub Aibast, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonna liikumis- ja sporditeaduste doktorant, «ja nad jooksevad väga kiiresti.»

Aga mida teevad Eesti inimesed, kui kevad tuleb ja suvi saabub ning paljud avastavad, et oleks vaja kiiremas korras liigutama hakata, kas või rannahooajaks? Nad jooksevad spordipoodi, kus värvikirevate jooksujalatsite valik lööb esimese hooga silme eest kirjuks.

Aga abivalmis müügipoisid ja -tüdrukud seletavad varmalt, kuidas ühe või teise jooksujalatsi ehk tossu – jah, see on igati aktsepteeritud termin – kannapehmendused ja võlvitoed ja mis kõik veel on tehtud tehnoloogia viimase sõna järgi ning muudavad jooksmise mugavaks ja valutuks.

Moodne inimene on ju teaduseusku, ja maksabki Asicsi või Adidase, Nike’i või New Balance’i jooksususside eest ligi nädala palga, 130–140 eurot.

Ometi tabab paljusid harjutama asunuid peagi ebameeldiv üllatus. Jalad jäävad valusaks ja haigeks, tulevad traumad. Miks need imelised, kallilt arendatud tossutallad ei aita?

Valusad põrutused

Paradoks seisnebki selles, et aastast 1972, mida loetakse moodsa, jalgu kaitsva jooksujalatsi sünniaastaks, pole jooksmisest saadavad traumad muutunud sugugi harvemaks. Hullem veel: leidub uuringuid, mis kinnitavad, et tossudes jooksmine suurendab pöia- ja põlvetraumade tõenäosust, ja uuringuid, mis viitavad sellele, et need, kes eelistavad kallitele paksu tallaga jalatsitele odavaid tosse, vigastavad end harvem.

Doktorant Aibast, kes on viimased pool aastat Kenya laste peal uurinud, milline seos on jalalaba biomehaanikal ülekoormusvigastustega, teab, milles on probleem. Nimelt selles, et tossudes joostes hakkab inimene sammu venitama ja maandub üle kanna. Niiviisi põrutab ta kogu keha raskusega mürtsti! vastu maad. Põrutusest tekkinud «lööklaine» levib edasi põlvede ja puusadeni, isegi kõrgemale. Nii need vigastused tekivadki.

Aibast, kes tunnistab muiates, et tuttavad peavad teda jalafetišistiks, soovitab lihtsat katset: võtke jalatsid ära ja jookske paljajalu ning te märkate kohe, et instinktiivselt ei taha te enam üle kanna joosta. Selle asemel maandute rohkem täisjalale. Nõnda – kui keharaskus jaotub ühtlasemalt – väheneb ka põrutusest tekkiv «lööklaine».

«Varem arvati, et jalanõud vähendavad vigastuste riski, aga tegelikult hoopis suurendavad,» tõdeb Aibast. Ehk teisisõnu: paljajalu silkamine on tervisele ohutum kui kallites tossudes jooksmine.

Golfiradu oleks vaja

Ja see pole sugugi Eestis kodukootud teooria. Sel teemal ilmus kaks aastat tagasi teadusajakirjas Nature koguni artikkel, mille autorite sekka kuuluvad maailmakuulsa Harvardi ülikooli evolutsiooniteooria professor Daniel Lieberman ja Glasgow’ ülikooli spordifüsioloogia professor Yannis Pitsiladis, kes teeb koostööd nii Aibasti kui veel mitme Eesti noore teadlasega.

Artikli tarvis tõestasid nad katsetega, et isegi kõval pinnasel joostes põrutavad paljajalu jooksjad oma jalgu vähem kui need, kes jooksevad paksu tallaga tossudes – sest nood jooksevad paratamatult üle kanna.

Eesti kogenud jooksutreenerid, nagu Harry Lemberg ja Endel Pärn, ei vaidle vastu, et paljajalu jooksmisest võib kasu tõusta, näiteks tallalihaste või pöia tugevdamisele. Nõnda teevadki nende hoolealused trenni lõpus murul lõdvestusjooksu sageli ilma jalatsiteta. Häda on selles, et Eesti kliima ja maastik pole tossudeta silkamiseks kuigi paslikud.

«Kui meil oleks rohkem golfiradasid, siis laseks küll poistel seal paljajalu joosta,» lausub Pärn. «Praegu pole selleks sobivaid kohti.»

Selge see, et paljajalu jooksmine, nagu iga uus asi elus, nõuab tasapisi, aegamööda harjumist (vt soovitused). Aga arvestades, et vigastuste risk väheneb, on uus jooksumoodus katsetamist väärt. «Meile on looduse poolt nii palju antud, me peaks sellesse uskuma ja seda ära kasutama,» julgustab Aibast, «mitte ostma kogu aeg aina uusi jalatseid.»

Seda enam, et moodsaima tehnoloogia järgi vormitud jooksusussid pakuvad võltsturvatunnet ning kaotavad need loomulikud eelised, mille inimkond aastatuhandete jooksul kas saaki küttides või metsloomade eest põgenedes on oma jalgades välja arendanud.

Soovitused

Paljajalu jooksmisega alustades pidage silmas:
•    alustage ettevaatlikult ja aeglaselt, esimestel kordadel vaid paarsada meetrit kõndides,
•    esimestel treeningutel ärge jookske korraga rohkem kui mõnisada meetrit,
•    valige pehme ja ühtlane pinnas,
•    jälgige sammu: ärge jookske üle kanna, vaid maanduge rohkem täistallale või koguni pöiale,
•    hoidke pea püsti ja keha maapinna suhtes vertikaalne,
•    jalg peab maha maanduma enam-vähem keha all, mitte sellest eespool,
•    alles paljajalu jooksmise harjumuse tekkides hakake jooksma ka kõval pinnasel, kuid lisage sinna sekka pehmel pinnasel lõike,
•    ärge jookske paljajalu siis, kui põete suhkrutõbe või mõnda muud haigust, mis võib vähendada jalalabade tundlikkust.
Allikas: Wired Science

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles