Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Persoon

:

Kärt Tominga lennud unes ja ilmsi

Näitleja ja laulja Kärt Tomingas tunnetab, et mõtteliselt vundamendilt, millel ta seisab, pole teda enam võimalik alla lükata.

Kaheksakümnendate alguse Harjumaa õpilastele ei saanud kuidagi jääda märkamatuks pea kõikidel üritustel Keila kooli esindav Kärt Tomingas.

Tundus, et tegu on lausa mustertüdrukuga, kes aktiivne alguses pioneeri-, siis komsomolielus, samas väga hea õppija – ning nähtavasti polnud isetegevuslaste konkurssi, millest Kärt edukalt osa võtnud poleks. Ja kui ilus ta oli! Kuidas poisid teda imetlesid, aga tutvust sobitama minna pelgasid. Sest Kärt tundus enamiku jaoks isegi liiga ilus, liiga tark ja liiga hea.

Seda toredam on nentida: inimese olemus ei muutu. «Vanemaks ei saa jääda, vanemaks võib saada. Jäämine tähendab, et justkui jääd rongist maha. Mulle meeldib mõelda, et ma SAAN vanemaks ja targemaks,» sõnab läinud nädalal 45. sünnipäeva tähistanud Kärt.

Ta on ka praegu ilus ja andekas, ja – mis peamine – küps, mistõttu teda iseloomustavad omadused on vunki juurdegi saanud. Üheksandat aastat muusika- ja teatriakadeemia näitlejatöö õppejõud tunnistab, et talle meeldib endiselt kõva muusika saatel meeletult tantsida. Aga rajuks tralliks sünnipäev siiski ei kujunenud. Pigem heade sõprade kokkutulekuks ja omavahelise vaimse klapi nautimiseks.

Muusika- ja teatriakadeemias on ka sel pärastlõunasel tunnil, kui Kärduga juttu ajame, erakordselt mõnus ja boheemlik atmosfäär. Paljud möödujad ümisevad omaette viisijuppi ja on meeldiv, et aeg, mil andekuse mõõdupuuks oli väljaveninud kampsun või hullumeelne soeng, on eilsesse päeva jäänud. Õppejõudude kabinetiski puudub boheemlik segadus, ent õhustik on ikkagi igati lennukas ja inspireeriv.

Mida täna noortele õpetasid?

Sellega on nii, et õpetada polegi võimalik. Kes tahab, saab õppida. Mina saan olla vaid uudishimulik teekaaslane, kes aitab õiget suunda sisse lükata või tähelepanu juhtida.

Täna olid õpilasteks esimese kursuse ooperilauljad. Teeme nendega kevadiseks eksamiks näitemängu, Jaan Tätte «Palju õnne argipäevaks!». Olen näitlejatöö õppejõud olnud juba piisavalt pikalt, et näha, milliseid vigu esmakursuslased ikka ja jälle teevad. See on nagu eluski, et kõik tuleb ise läbi teha.

Esmakursuslased ei oska tavaliselt laval midagi kätega peale hakata. Kuidas neile seda selgeks teed?

Kõik algab kohalolekust. Nagu praegu: kui siin sinuga juttu räägin, olen siin ja mitte kusagil mujal. Mu mõte on siin ja ma ei tegele teiste tänaseks kavandatud või eilsete asjadega. Kohaloleku efekt on tähtis ja selle juurde püüangi üliõpilasi tuua – kui seda pole, pole mõtet millestki rääkida.

Oled sa kuri õpetaja?

Usun, et meil on korralik distsipliin. Ma ei salli hilinemist, sest see lihtsalt segab, kui alustad rühmaga tööd ja siis keegi tuleb kontsade klõbinal viis minutit hiljem. Ta lööb sellega kohaloleku sassi. Selles suhtes olen range, aga ma ei usu, et tudengid mind rangeks peavad.

Kui nüüd uues teleseriaalis «Alpimaja» kandvas rollis üles astud, kas siis pabistad ka, et millise mulje oma tudengitele jätad?

Ei ma pabista. Tegin nii ausalt ja hästi, kui oskasin ja tahtsin. Õnneks olengi elus saanud teha asju, mida tahan, ja asju, mida ei taha, polegi sama hästi kui teinud. Ja pole ka pidanud tegema. On inimesi, kes on selleks sunnitud, sest lapsed ütlevad: emme, anna süüa, ja siis peadki igasugu asju tegema.

Õnneks on mul olnud töö, mis meeldib, ja see on mind ka ära toitnud. Lisaks on mul tore perekond kõrval. Ent olen mõelnud, mis oleks saanud, kui oleksin üksikema, peaksin kaheksa tundi laua taga istuma ja väikest kuupalka saama. Sel juhul püüaksin küll teha kõike, mis vähegi võimalik, et lastel puudust poleks ja nad haritud saaks.

Nii et ei pabista. Ausalt öeldes sooviksin, et inimesed ei näeks näitlejat mitte telerist, vaid teatrilaval ja erinevates rollides, et nad tema ande laadi tajuksid. Tihtipeale annab televisioon ju väga vaimuvaese väljundi, mida loodetavasti meie draamasarja puhul pole.

Kuidas on nahahoidjast poliitikut mängida?

Katsun seda kõike endale arusaadavalt teha ja leida üles selle, mis on temas head. Mõtlen teistmoodi. Keegi tark inimene ütles, et rolli loomine algab mõtlemisest, algab asjadesse suhtumisest, sest tegelaskuju võib olla minuga täpselt ühte nägu ja tegu, aga ta vaatab näiteks tooli hoopis teistmoodi.

Vaatab, kui palju tool maksab, mitte et kas sellel on mugav istuda – ja ongi kaks täiesti erinevat maailmavaadet. Ja siis sa enam ei mõtle, kas tegelane on halb või hea, see, kuidas ta istub või astub, on juba jäämäe tipp. Vaht.

Usun, et ehk õnnestub mõnel poliitikul ka selgesilmseks jääda, aga enamikul kipuvad silmad küll uduseks ja kisselliseks minema. Nad alustavad aateliselt ja tahavadki teha head, aga siis äkki kaob eesmärk ära ja algab udutamine. Kummaline, kui laisk ja mugav inimene on! Kui satud materiaalses mõttes haljale oksale, kaovad ilusad sihid.

Sest oma elustandardist ei taheta loobuda?

See saab eesmärgiks. Vahendid, millega paremat maailma ehitada ja õiglust kehtestada, saavad enda alalhoidmise eesmärgiks. Huvitav asi.

Valetamise teema on sind alati erutanud.

Jah, muidugi, sest paljud ei saagi aru, et nad valetavad. Inimesed üritavad ju oma eksistentsi ja käitumist õigustada. Kui pätid, vargad ja kaabakad teaksid ette, et see, mida nad teevad, on väga halb, siis nad seda ei teeks. Nad suudavad endale oma tegevust lihtsalt õigustada.

Mina suudan näiteks oma laiskust õigustada. Veenan end täielikult näiteks selles, et peaksin miskit tegemata jätma, kuna tunnen end veidi halvasti. Õnneks ei juhtu seda väga tihti, aga selliseid õigustusi ma leian.

Vahel imestan, kuidas mul õnnestub iseendale maha müüa mingi idee nii, et midagi muud enam ei näegi. Inimene on nii intelligentne ja kiiresti kohanduv, aga lõppude lõpuks ongi kõik elus väga subjektiivne. Otsustajaks on vaid su südametunnistus. Endale otsa vaadata saad sa ise, mitte teised.

Sul on ka Soome teleseriaali kogemus. Kuidas meie ja nende tööstiili võrdled?

«Alpimaja» on viieosaline draamasari ja selle tegemine oli hästi kiire, jõud mobiliseeriti, aga siiski suudeti kõik teha hea kvaliteedi piires. Tahtsime, et kui Indrek Hargla on juba midagi kirjutanud, siis ei libiseks see tegemise mõttes tavapärasusse.

Aga see «Kotikatu», mida ma Soomes kolm hooaega tegin, on nagu meie «Õnne 13». Seda on tänaseks juba 20 aastat tehtud ja vaatajaid on üle miljoni – tehakse üks seeria nädalas, väga rahuliku rütmiga ja rada on hästi sisse tallatud, kõik toimib nagu Šveitsi kell.

Mängisid eestlannast juuksurit. Miks sind seriaalist välja kirjutati, või tahtsid sa seda ise?

Arvan, et kolm hooaega oli piisav, sest see roll, kuidas öeldagi, oli natuke pastakast imetud. Talle polnud elu sisse kirjutatud, ehkki teha oli väga lõbus ja sain kokku toredate partneritega. Vahepeal tekkis sellest Eesti ja Soome vahet sõitmisest lausa mürgitus, ehkki viimasel ajal sõitsin isegi kopteriga.

Miks on nii, et sa aeg-ajalt justkui kaod areenilt ja tuled siis äkki tagasi?

Vaata, mina ei kao mitte kuhugi. Pole kunagi kuhugi kadunud. Enda jaoks olen kogu aeg elu keskpunktis ja elu on seal, kus olen mina. Ja – kus või mis on areen, vaat seda ma ei tea.
Kui pead areeni all silmas meediat, teatrit või muusikat, siis fookused ju muutuvad, kes mida vaatab. Vahel ei saa mind kuskil näha, ning see on, jah, tõsi, sest ega ma ise selleks elus palju teinud ole.

Vahel pole ma seda teinud upsakusest või olen pidanud normaalseks, et mind peaks kutsutama, aga see aeg on ammu möödas. Praegu on mul nii palju töid, et kui see toob vahepeal kaasa areeni, on tore, aga see pole eesmärk omaette.

Paar korda on olnud ka nii, et kui ma pole mingil põhjusel saanud areenile laulma minna ja tunnen, et suren selleta ära ja see on Looja soov, siis lähen sinna igal juhul. Ego pärast ei lähe ja katsun teistmoodi hakkama saada.

Oled õnnelik inimene – enamik meist ei saa teha vaid seda, mida tahab.

Olen sellest aru saanud, et olen õnnelik. Väga, väga õnnelik ja väga, väga tänulik. Tänutunne aina kasvab. Ma olengi kogu aeg tänulik ja õnnelik. Tänu perele, mehele, emale, õe perele, headele sõpradele.

Ainult üks kord olen teinud midagi sunni pärast, kui tundsin, et elan oma mehe kulul ja et pole aus visata kõrvale üks või teine ettepanek.

Mitte et neid kunagi oleks massiliselt olnud, aga ettepanekuid, millest ma pole kinni võtnud, on olnud päris palju. Mõnikord on ju hea meel, kui kuhugi mängima kutsutakse, aga hakkad siis tükki lugema ja mõistad, et ka kõige parema tahtmise juures pole seda võimalik teha, sest see on nii halb.

Kui kuulaks ainult oma upitamist vajavat ego, jookseks ju igale poole, aga just tänu mehele ja perele olen kuulanud Looja soovi. Ego on saanud aru, et Looja on tugevam.

Äkki oled mõne suure võimaluse maha maganud?

Seda ei tea keegi ja ei saa kunagi teada. Kui midagi reaalselt pole olnud, pole seda olemas.

Sulle ei pandud lasteaias lumepallisuppi ette ja ei öeldud, et enne sa siit ei tõuse, kui see otsas on?

Mõni sõber on rääkinud, et hoidis toitu kuus tundi suus ja sülitas õhtul selle löga välja. Mulle oli kõige jälgim roog lasteaias praetud kaalikas. Praegu ma armastan seda!

Oled varem rääkinud, et lavakunstikool lõi su omal ajal lukku, aga nüüd oled siinsamas õpetaja!
Naljakas, jah. Arvasin lavakas õppides, et olen kõige-kõige-kõige, kuid mõistsin siis, et ma üldse ei ole ning ei tahtnud seda tunnistada. See oli kole aeg. Ilmselt polnud ma toona võimeline õppima seda, mida oleks võinud.

Nutsid tihti?

Nutsin ja naersin ja laulsin ja jooksin riietega merre, igasugu asju tegin.

Riietega merre?!

Olen seda mitu korda teinud ja mulle ikka meeldis, kui ka pealtvaatajaid oli. Kihvt ju, kui publik on, sa ei saa ju sellist asja lasta raisku minna!

Aga tänu sellele, et «läksin lukku», sain hiljem jälle «avaneda». Praegu mul merrejooksmiseks enam publikut vaja pole.

Miks sa ikkagi pärast teatrikooli lõpetamist ainult paar aastat Vanemuises töötasid?

Sellepärast, et kui sinna läksin, jättis see mulle kombinaadi mulje. Ilmselt ma pole institutsionaalne inimene, minu sisetunne läheb institutsionaalsusega vastuollu, sealse inimese ja loovisiku käsitlusega. Aga ka iseendaga. Mulle see ei sobi, mõnele sobib. Mulle ei sobinud üldse ja lõin ukse kinni, ehkki kolleegid olid ülimalt kihvtid ja tööd toredad.

Harjutada kusagil koridorinurgas «Minu veetlevat leedit» Aivar Tommingaga, siis teha üks proov koos orkestriga ja siis kohe etendusele, teadmata, kas sa üldse orkestrist üle laulda suudad... Ilma mikrofonita, 700 inimest suures saalis, see on ju utoopia, kui praegusega võrrelda – mikker pannakse külge iga nalja pärast. Või siis «Ideaalne abikaasa» – lahedaid asju oli, aga see polnud minu tee.

Siis saigi minust vabakutseline ning kutsuti konkureerima Soome, Anna Sergejevna rollile Kama Ginkase lavastusse «Daam koerakesega». Mind soovitas sinna Mikk Mikiver, ja võin öelda, et tänu temale avanes elus uus lehekülg.

Tšehhovit mängisime 70 korda, edasi «Helisevat muusikat» 103 korda, üht prantsuse muinasjutukomöödiat, mille lavastas Brechti andekaimaks õpilaseks peetud Benno Beson, 99 korda... Lisaks film, seriaal ja üks muusikaprojekt, kuhu kutsus Toni Edelman.

Elasid hotellis või punusid ise Soome pesa?

Hotellis elasin vaid seriaali ajal, muidu üüris teater ikka korteri, ja neid on mul olnud kokku neli. Kõigi produktsioonide algused olid vahvad – läksin esimest korda korterisse, aga külmkapp juba toitu täis ostetud ja lilled laual. Algul anti mulle lisaks palgale isegi söögiraha, ehkki töötasu oli võrreldes Eestiga väga korralik.

Ja üldse sealne inimesest hoolimine... Kas või see, et lähed teatrisse, kõik teavad, et sul on kõva tamp taga, kuid kuna pead olema hea tervise juures ja heas tujus, sest muidu teater seda tükki mängida ei saa, siis on laual ka kreemid, millega näo eest hoolitseda.

Tunned, et sinust hoolitakse, et sa oled tähtis, ja seda ei varjata. Võib-olla tegi see esimese töö ajal mind isegi kuidagi ülbeks.

Milles see väljendus?

Kaotasin korraks mõõdutunde ära. Hakkasin äkki nii korralikku palka saama, olin äkitselt niivõrd kindlustatud, et see lõi korraks kupli segi küll.

Hakkasid mõõdutundetult asju ja delikatesse ostma?

Hakkasin, jah.

Kama Ginkas oli geenius-lavastaja, aga minus tekkisid tohutud pinged, sest Kama nõudis asju, mida ma ei osanud. Hakkasin üldse kõhklema, et äkki ei saa hakkama. Näiteks intiimsete või väga räigete stseenidega – ma polnud enda suhtes lihtsalt sellise aususeni jõudnud.

Hakkasin siis õudselt palju süüa ostma. Pärast iga proovi terve suure kärutäie, vedasin selle taksoga korterisse ning sõin kahe päevaga kõik ära. Kahe nädalaga võtsin neli kilo juurde.

Kuna käisin ka iga päev ujumas, vaatasin, et ilge jama, pidin ju trikoos ka laval olema. Nutt oli juba enne proovi algust kurgus! Õnneks ütles mulle lavapartner, et pead nüüd midagi ette võtma, nii edasi minna ei saa.

Võtsin siis vastu otsuse: lavastaja agressiivse stiili eest enda kaitsmise ja pareerimise asemel olen madalam kui muru. Sisendasin endale, et ma pole tark, andekas ja ilus, nagu olin enne arvanud, ja lihtsalt teen seda, mida ta ütleb. Tegin kõike, mõtlemata, kuidas ma välja näen või kuidas ma ikka niimoodi teen. Tegin, mida Kama ütles.

Tänu selle hakkasin mõistma asju, mida ma varem ei mõistnud, nägema asju, mida varem ei näinud. Enda suhtes läksid silmad lahti. Leidsin üles alandlikkuse, mis maailmas, loomises ja loomingus olemas ja ilma milleta ma enam üldse midagi ette ei kujuta. Pean silmas tänu ja alandlikkust Looja suhtes. Seda, et mitte sina ei ole, vaid Looja on. Väljendad Loojat, mitte ennast.

Ka esimese lapse sünd tõi millegi olulise mõistmise?

See oli nagu suure loodusseaduse tõeksminek, mis paneb su keres ja hinges ja vaimus kõik teistmoodi liikuma. Tekib uus mõõde kogu elule. Öeldakse ju, et hetkel, mil naine lapse saab, on tema terviklikkus lõhestatud, ja ma usun ka seda, sest sa hakkad elama lapsele. Hakkad tajuma ka Looja võimsust ja suurust.

Millega tütred tegelevad?

Vanem tütar Meri-Kris õpib kunstiakadeemia teisel kursusel arhitektuuri, noorem, Roberta käib 8. klassis. Ta on multiandekas – väga musikaalne, ilumeel on väga arenenud ja vallandunud on suur õpihuvi. Eriti suureks huviks on maailma riikide pealinnad. Ta on püüdnud kõik pähe õppida ja keegi, kes meile külla tuleb, ei pääse viktoriinist. Isegi kui kuhugi külla lähen, teeb ta mulle raske, aga huvitava viktoriini kaasa.

Kas võib öelda, et oled iga aastaga leidnud üha suuremat rahu?

Kindlasti pole ma rahu leidnud, sest kui oleksin, ei tuleks ma enam Võsu-lähedasest maakodust ära, ei tuleks tudengite juurde, ei teeks näitemängu, filmi ega muusikat. Seda nimetatakse ju nirvaanaks, kui lõpuks rahu leiad. Oled soovidevaba, sulle pole enam midagi vaja.

Rahust olen ma väga, väga kaugel ning ega tea, kas selles elus rahuni jõuangi. Ütleme, et foon või vundament, millel seisan, kannab mind üha enam. Iga tühise asjaga mind sellelt alla lükata pole võimalik.

Noorena tundsin, nagu kõnniksin peenel-peenel nööril – nii kui keegi seda nööri natuke liigutas, võisin alla kukkuda. Nüüd kõnnin sellel samal köiel edasi, aga tähelepanu pole enam jalgadel, vaid tunnetan teistpidist suunda. Olen ühenduses pigem Maa tuuma ja Loojaga, kõnnin küll köiel, aga see pole enam oluline, sest tasakaalu hoitakse nii ülalt kui alt.

Mitu lehekülge on su unenägude päevikus?

Mul on neid päevikuid mitu, ehkki ei kirjuta kõiki unenägusid üles. Ainult märgilisemaid. Ja ma ikkagi plaanin unedest filmi. Väga tahan teha. Isegi stsenaariumi alged on olemas, aga ei tea, mis edasi saab.

Tehakse ju põhiliselt filme asjadest, millel on «lai ühiskondlik kõlapind»; unenägudel seda ju pole. Tahaksin lihtsalt neid unenägusid ekraanilt vaadata, ilma igasuguse «ühiskondliku või sotsiaalse kõlapinnata», lihtsalt sellepärast, et see on ilus ja huvitav.

Kunstis võibki olla põhjuseks vaid see, et on huvitav, mitte kõlapind. Kunstis otsib Looja väljundit, ja sellest piisab.


Vahel tundub, et unenäod on rohkem päris kui elu. Mul on olnud selliseid perioode. Ei teagi, kumb on tähtsam. Öeldakse, et unenägusid nägevad inimesed ei puhka ennast välja, et need, kes omadega «korras», need puhkavad. Vaat sel juhul ütlen, et olen äärmiselt häiritud, sest näen unesid iga jumala öö.

Lähed vahel lausa hirmuga magama?

Seda pole juhtunud, sest lähen alati põnevusega, et mida seekord näidatakse. Vahel lausa ootan, et seanss algaks ja saaks lennata. Mõnikord olen ka palunud enne magamajäämist, et ma pole tükk aega lennanud ja nüüd sooviksin seda väga. Ja on tulnud, ja see on imeline. Järgmisel hommikul kohe tänan selle eest.

Lendamine unes – see on ju füüsiline tunne. Sest sa OSKAD lennata! Tead täpselt, kuidas lendamine käib.

Kuidas sina lendad?
Kõhuli, käed tiibade moodi laiali, ja kõhu piirkonnast käib juhtimine, madalus ja kõrgus. Jalad on üldiselt sirgelt paigal. On olnud ka lende, kus justkui ujun. Nagu konna ujun. Üldiselt siiski linnu moodi, aga käsi ma ei lehvita, olen nagu lennuk rohkem.

Ja see on väga kihvt, eriti kui lendad väga-väga kõrgele. Vahel on lend kirikutornide lähedal, järsud allasööstud... Kusjuures kiriku nägemine unes on mulle märgiline, see on mingi suurem sümbol, käivitab ka loomingus suurema mõõtme. Laiendab misanstseeni. Mitte ainult seda, mida silmaga näeme, vaid ka seda, mida silmaga ei näe.

Leian, et võtame liialt palju suhu selliseid sõnu nagu «raha» ja «majandus». Justkui mõõdaksime rahas hingepuhtust. Ja jumala nime võtame suhu väga harva, ehkki eestlased on pigem paganad ja päikeseusku. Minagi pole ristitud ega religioosne, aga usklik kindlasti. Tahaksin väga, et jumala nimi tuleks uuesti inimeste huulile.

Ja rõõmustav valgustav alandlikkus elu vastu nende südameisse. Et see Looja kohaloleku tunnetamine meid liidaks ja paneks üksteist austama ja üksteisest hoolima.

Et tänutunne saaks osaks meie igapäevaelust, nagu seda on asjad ja raha. Et see nähtamatu osa elust omandaks ka meie igapäevases kõnes ja kirjas väärilise mahu. Loomuliku. Looja väljendamine ongi ju olemise ainus põhjus.

CV
Kärt Tomingas


Sündinud 5. aprillil 1967
Tallinnas
Lõpetas 1985. aastal Keila
keskkooli, 1990. aastal
lavakunstikooli
1990–1992 näitleja Vanemuise teatris, aastast 1992 vabakutseline
1994–1994 näitleja Soome teatri lavastuses «Elämä on ihana» («Daam koerakesega» ainetel)
1997 valiti konkursiga Maria rolli Helsingi linnateatri muusikalis «Helisev muusika»
1998 osales Helsingi linnateatri etenduses «Välkky ja pölkky»
Mänginud filmides «Need
vanad armastuskirjad» (1991), «Surmatants» (1991), «Lomalla» (2000, Soome), teleseriaalis «Stella stellaris» (1999), «Kotikatu» (2005–2007, Soome), draamasarjas «Alpimaja» (2012)
Aastast 2004 muusika- ja teatriakadeemia näitlejatöö
õppejõud
Üllitanud mitu helialbumit, esineb jätkuvalt soolokontsertidel
Praegu teeb kaasa Polygonteatri lavastuses «Maja»
Elukaaslane arhitekt Ülar Mark
Tütred Meri-Kris ja Roberta

Arvamus

Ken Saan
Seriaali «Alpimaja» produtsent

Kärt Tomingaga kohtusin esimest korda «Alpimaja» võtete alguses. Olin temast eelnevalt kuulnud palju head, ja see osutuski tõeks.

Kärt on väga mõnus suhtleja, inimene, kellega on kerge ühist keelt leida, ja temaga on äärmiselt huvitav vestelda ükskõik mis teemal.

Ülimõistlik inimene, ning on näha, et talle meeldib tema töö. Kärt on ka näitlejana väga põhjalik ja andekas ning tema sooritus «Alpimajas» on ülihea, loomulik ja veenev. Muide, «Alpimajaga» ühel ajal oli tal ka tihe prooviperiood teatris.

Pingeline töögraafik, lühike ettevalmistusaeg ja muutuvad võttepaigad ajaks paljudel juhtme kokku ja kahandaks sooritust, aga Kärdilt ei kuulnud ma kordagi nurinat. Kusjuures tal on väga hea võrdlusmoment seriaalitööga Soomes, kus minu teada kõik toimib nagu kellavärk.

Mitte et meil oleks sarjas eriline korraldussegadus olnud, kuid pikad võttepäevad ja tihedad graafikud on ikka korralikud stressiallikad.
Ma olen väga uhke, et Kärt oli nõus sarjas osalema. Meil ikka väga vedas.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Viimased uudised
Gallup

Küsitluses on osalenud  inimest
Horoskoop
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv