Palusime sotsioloog Anu Laasil kommenteerida Eestis läbi viidud uuringut, mis näitas, et karjäärivalikul arvestavad noored eelkõige ema arvamusega. Ta avaldas arvamust, et emadel on oma lastele väga suur mõju, kuid nende piiratud karjäärinõuanded võivad olla kahjulikud.
Laste suhted emaga on ajatud. Ema võib väga armastada, kuid samas võib ka väga vihata ema ülevoolavat hoolt, hoolimatust, ajapuudust, despootlikkust. Ema otsused jäävad lapsi mõjutama, isegi, kui ema on nad maha jätnud või elust lahkunud. Ema koduperenaiseks olemine või töötamine niinimetatud naiste alal (kasvatajana, õpetajana, hooldajana jne) ei tähenda seda, et emal ei oleks mõju oma pereliikmete üle. Mõju puudumine on pigem erand. Ema ei saa minimiseerida.
Stephan B. Poulter on Los Angeleses kliiniline psühholoog, kes on kirjutanud raamatu «emategurist» ehk sellest, kuidas ema emotsionaalne pärand lapsi mõjutab. Poulter kirjutab, et pole tähtis, kes peres rahaküsimusi otsustab, tähtis on see, et ema emotsionaalne kohalolu või puudumine mõjutab mingil viisil kõiki pereliikmeid. Poulter kirjutab ka sellest, et on palju peresid, kus kasvatakse lahku ja võideldakse emaga oma peas, kuid ema mõju jääb ikka alles. Ka siis, kui on võetud ette kõikvõimalikud sammud, et mitte teha ema tahtmist või mitte saada ema sarnaseks.
Varasemad uuringud on näidanud, et eri kultuurid määratlevad erinevalt inimeste staatust perekonnas ja ebavõrdsuse ning võimalusi ühiskonnas. Venemaal analüüsiti esinduslike uurigute andmetel aastatest 1994, 2002 ja 2006 kolme põlvkonna eluteed ja leiti, et midagi on viltu inimkapitali taastootmisega Venemaal. Leiti, et Venemaa noorte mobiilsus on stagneerunud. Uuringutulemused näitasid, et kuigi riigis on suur vaesus ja süvenev ebavõrdsus, et ole see siiski laste karjääri nii oluliselt mõjutanud, pigem on selleks vanemate haridustase.
Kuigi ajalooliselt olid mehed olnud lastele staatuse andjaks ja kujundajaks, siis hiljutised uuringuandmed ei pea isa ja ema rolli enam nii oluliseks, kuid ema roll on oluliselt kasvanud Venemaalgi. Teadlased seostavad seda ka puuduvate isade ja isade madalama elueaga võrreldes emade omaga. Kuid peamiseks Venemaa noorte mobiilsuse stagneerumise põhjuseks peavad Vene teadlased vene perekonna sotsiaalkultuurilist järjepidevuse taastootmist.
Sellest, et Eesti naised on olnud austatud, töörügajad ning tundnud end meeste kõrval võrdsetena, annavad tunnistust naiste ja meeste hoiakud Eestis. Eestis on tugevad traditsioonised soorollihoiakud ja pool naistest ja meestest arvab, et eesti ühiskonnas ei ole soolist ebavõrdsust (2009. aasta monitooringu andmed). Paljud naised ise eitavad võrdõiguslikkuse meetmete rakendamist ja ennekõike rõhutatakse, et «mina saan hakkama», «mina ei tunne end allasurutuna», «mina ise otsustan peres, mis vaja», «minu arvamusega arvestatakse töö juures».
Järelikult on naistel suur sõnaõigus, kui nad ise seda tunnevad ja tunnistavad. Ei tasu siis imestada, et emade arvamused haridusvalikutel jäävad kõlama. Veelkord olgu öeldud, et naise staatus ühiskonnas ei peegelda tema staatust perekonnas. Pealegi näitavad uuringud, et kasvab nende naiste osakaal, kes on perekonnapead.
Ka meie leibkonnuuringud peaksid selle trendiga arvestama, sest seal ei selgu, kes on leibkonnapea (Leibkonnapea on leibkonnaliige, kelle sissetulek on pikema aja jooksul olnud leibkonna suurim.). Eesti naiste palk on keskmiselt 30 protsenti madalam kui meestel samal ametikohal, kuid see ei tähenda, et neil ei oleks otsustusõigust oma kodus.
Elu muutub iga päevaga ja pidevalt on muutumas arusaam, mis on töökoht ja missugused on ametid ning töö sisu. Karjäärinõustajatelgi on raske olla toimuvaga kursis, mis siis veel tavalistel lapsevanematel, kelle töö ei ole seotud õppimisvõimaluste ja tööturu tundmisega.
Ma arvan küll, et karjääriplaneerimise tutvustamisel peaks sihtrühmaks olema ka lapsevanemad. Ma arvan, et vanemad võivad oma piiratud nõuannetega olla halbadeks laste karjäärivaliku nõustajateks ja see on kahjulik nii lastele, Eesti riigile ja kogu inimkonnale.
