Enne oli kana

Eve Kasela ja tema näidiskanad: ootamatult naasnud talv kupatas Tölpla talu kanad kanalasse tagasi, aga ega nad munadepüha eel seetõttu vähem munema hakanud. Foto: Liis Treimann

Kes nuriseb, et maal tööd pole ja elada võimatu – see lugu on teile!

Endine tallinlanna Eve Kasela (34), kellest viis aastat tagasi Järvamaal Kirna küla Tölpla talu perenaine sai, arvas algul samamoodi. Siis hakkas varem õpetajana töötanud Eve kanu pidama. «See on üks lõbus ja tore asi, mis ma teen,» on ta õnnelik.

Kui perenaine ahjust jalustrabavalt lõhnava kohupiima-apelsinikoogi jahtuma tõstab, lööb pahviks selle kuldkollane värv. Pole ka ime, et ta tainasse kuus muna lõi – nendest pole siin majas kunagi puudust, pealegi pole munade ülesöömine Evele, tema mehele ja neljale lapsele kunagi vaevusi tekitanud, ükskõik kui palju toitumisspetsid kolesterooliga hirmutaks.

«See on jama jutt. Meil on iga päev kook majas,» teatab  perenaine.

Nägupidi tuttavad

Algul pidas Eve lisaks kanadele ka kalkuneid, faasaneid, hanesid, parte ja vutte, kuid et pidevaid kaklusi ära hoida, otsustas ta neist loobuda. Nüüd ongi talus vaid kanad – kõik 50 imeilusad, otsekui pildiraamatust välja astunud. Kuus tõukukke muidugi ka, pluss kümned ja kümned tibud, kellest osa alles inkubaatoris koorumiseks valmistub. Täpset arvu on veel vara öelda – tibusid, teadagi, loetakse sügisel.

Eve sõnul on kanapidamine lihtne. Tibust saab munakana mõne kuuga ja kuni esimese sulgimiseni, mis juhtub pooleteise aasta pärast, muneb kana hea toitumuse juures iga päev. Pärast sulgimist kulub ühele munale juba poolteist päeva, ja mida vanemaks kanake saab, seda vähem ta muneb.

Kui linnuvabrikus kasvanud vanemad linnud leiavad peagi tee tapamajja, siis Eve hakkab kogenud ja eluaeg hoovis vabalt siblinud linde kasutama haudujatena – neil kanadel on nn haudegeen alles. Et aga kanal läheb pärast tibu väljahaudumist ja üleskasvatamist kaks-kolm kuud aega, enne kui ta jälle munele hakkab, kasutab perenaine ka inkubaatori teenuseid.

Talu elutuba ongi praegu rõõmsat siutsumist-säutsumist täis, kanalast kostab peaasjalikult rahulolevat ja aeglast kaagutamist.

Eve ütleb, et tunneb sealseid elanikke – nagu ka kõiki tibusid – lausa nägupidi. «Olen ju nendega iga päev koos ja kõigi kasvamist näinud,» põhjendab ta, «tunnen juba tibu näost ta ema või isa ära. Arvestuslikult hoitakse üht kukke umbes kümne kana kohta, aga eks ta teeb tibu ka kahekümnele, kui vaja.»

Aktiivsed ja uudishimulikud

Eve jutu järgi on igal kukel oma kindel haarem ja kui «naabrimees» kellegi naist himustama hakkab, läheb kismaks. Ja nii kummaline kui see ka pole – kukkede ja kanade vahel valitsevat tõelised tunded!

Perenaine on tähele pannud, et kui kukk oma kanakarjast eemaldada, kestab daamide norutamine mitu päeva. «Nad pole uutest meestest huvitatud, kõnnivad omaette ja muutuvad iseloomututeks olevusteks. Lõpuks muidugi lepivad paratamatusega.

Kui aga kukk paariks päevaks ära võtta ja siis tagasi viia, on kohe näha, kuidas tuttav kanakari kohe rõõmsalt ta ümber koguneb,» jutustab Eve ja lisab, et mitte kukk ei vali endale kanu, vaid vastupidi. Kriteeriumiks on kas välimus või kiremine, millega tehakse algust juba kell kolm öösel, aga kui teed häält nagu vana traktor, on naisteleidmise šansid pea olematud, mainib kanakasvataja.

Kuigi kanad armastavad rutiini, on nad loomult uudishimulikud ja aktiivsed. Nii kui miskit põnevat näevad, lendavad sõna otseses mõttes peale, mistõttu osa inimesi pidavat neid lausa pelgama. Eve aga teab, et kanalasse sisenedes võib «rünnaku» põhjustada isegi teatud asendis rusikas, mille sees arvatakse midagi head peituvat.

Samuti võib poolsurnuks ehmatada, kui sokile on mõni kaerahelves jäänud ja terav kanasilm selle avastab. Sügisel avastas aga üks suleline, mis hüva roog on värske kurk, ja peagi tehti peenral puhas vuuk. Õnneks oli hilissügis, nii et kadu polnud märkimisväärne. Eve lisab, et samal põhjusel ei saa ta oma aias lilli kasvatada.

Kumb oli enne?

Varem või hiljem rändavad aga kõik Eve hoolealused ahju või supipotti. Kas kahju ei ole?
«Ei ole. Ma võtan asja realistlikult. Kahju on aga näiteks imeilusa sulestikuga lemmiktibudest, kes justkui kogemata surma saavad – üks aasta vajus põhupaki virn neile peale, tibud jäid alla ja kõige ilusamad läksid,» ohkab ta.

Linnud on Evele õpetanud eelkõige kannatlikkust. Kui ikka hoolealusel kõht täis, aga munele ta ei hakka, on perenaise kord rahulikult mõelda, mis on valesti. Et kirvest tasub otsida alles siis, kui miski muu ei aita. Õppida on ka elukestvat sõprust – kana hoiab ikka vaid oma tuttava karja ja kuke sekka – ning koduhoidmist. Kodust kaugele ja ula peale naljalt ei minda.

Ühes on aga perenaine enam kui kindel: vale on pidada kana rumaluse võrdkujuks. Samuti on väär pidada neid hajameelseteks «kanapeadeks», sest mäluga on munejatel kõik kõige paremas korras.

Kumb aga ikkagi enne oli, kas muna või kana? «Tead, ma olen sellele mõelnud,» löövad Eve silmad särama. «Kana pidi olema enne. Jumal lõi ju inimese ja loomad, kõik nad said Noa laeval kokku. Järelikult pidi kana enne olema.»