Eesti Pereteraapia Ühingu esinaise, psühholoog-paariterapeudi Siiri Tõniste sõnul on paarisuhete puhul olemas kindlad käitumismustrid, mis ennustavad ette, et paar võiks minna teatud aja pärast lahku.
Lahkuminekuohule viitavad käitumismustrid
4. aprill 2012, 16:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle kohta on väga palju uuringuid teinud John Gottman, kes on leidnud, et paarisuhtestressi võtmeelementideks on negatiivsete emotsioonide kõrge tase, rigiidne ehk paindumatu korduv suhtemuster ja võimetus mõista partneri seisukohta.
«Ükskõik, mis teema võetakse üles, juba on see negatiivse emotsiooni ootus, juba ma olen valmis, juba mul on nii-öelda relvad olemas, et nagunii ta mind ründab, nagunii ta ütleb mulle midagi pahasti, nagunii ta mind süüdistab,» selgitas Tõniste.
Sellisel juhul algavad tülid tema sõnul väga negatiivselt, väga intensiivselt ning partneritel pole võimalik isegi neutraalsetel teemadel rääkida, sest pidevalt on tunne, et kogu aeg peab ennast valitsema.
«See muster on hästi püsiv ja ühesugune - mitte kummalgi partneril ei ole võimalik taganeda või astuda olukorrast välja; ei suudeta taganeda, ei suudeta leppida,» kirjeldas terapeut.
Ta tõdes, et loomulikult tülitsevad aeg-ajalt kõik inimesed, kuid vahe on selles, et kui turvalises paarisuhtes on pärast tüli võimalik leppida ja lähedus taastada, siis stressis paarid ei suuda leppida, tüli jääb «õhku» ja edaspidi on vaja vaid väikest sädet, et see tüli tuleks uuesti üles.
«Teise seisukohta ei mõisteta ja tulemus ongi see, et paar kaugeneb emotsionaalselt - ühelt poolt kriitilisus, solvangud; teiselt poolt kaitsehoiak, mittereageerimine. See muster käib ja käib ja käib ja kurnab paari järjest enam,» selgitas Tõniste.
Kõige raskem on kontakti puudumine
Paariterapeut märkis, et lähisuhetes kogeme paratamatult kõige tugevamaid tundeid ja oleme kõige suuremal määral haavatavad. Emotsionaalne seotus tähendab meie jaoks kindlustunnet ja usaldust, et partner on olemas, kui me teda vajame.
Nii on kõige raskem see, kui partneriga ei ole kontakti, kui ta ei reageeri, on emotsionaalselt kaugel. Partneri emotsionaalne eemalolek saadab sõnumi: «Sa pole tähtis, sinu vajadused ei loe, meie vahel pole sidet.»
«Kui meie elus on rasked perioodid, siis me vajame kõik oma partnerit veelgi enam - me vajame enam hoidmist, lohutust, seotust oma partneriga ja läheduse otsimine on siis üheks toimetuleku viisiks,» märkis Tõniste, lisades, et neil perioodidel on ka tavapärasest suurem oht kiindumussuhte trauma tekkeks.
Kui partneriga ei ole kontakti ning end tuntakse suhtes üksi, reageeritakse terapeudi sõnul traumeerivale olukorrale tavaliselt kas võideldes ehk kontakti nõudes, põgenedes ehk suhtest kadudes, või siis nii-öelda tardudes.
Mida tähendab tardumine? «Kui partner tuleb ja tahab minu käest midagi - isegi mitte süüdistaval toonil - siis on see tunne, et ma hajun ära, nagu vatitekk tuleks peale, ma nagu tardun ja ma ei saa üldse aru, mis minuga toimub, ma ei tunne mitte midagi, ma ei tea, mis ma pean tegema,» kirjeldas Tõniste talle sageli kurdetavat muret.
Kontakti meeleheitlik nõudmine võib aga tähendada seda, et partner klammerdub, hakkab kaaslast liigselt kontrollima, uurima, küsima, süüdistama, vihaselt protestima ja vahel koguni agressiivselt käituma. «Sedalaadi käitumist - iga hinna eest ukse peal prõmmimist - on pisut rohkem naiste hulgas,» märkis terapeut.
Partner kipub aga vastureaktsioonina kontakti hoopis vältima, vastupidiselt sellele, mida temalt oodatakse. «Sellepärast, et see kontakt on nii hirmutav. Vältimise eesmärk on vältida tüli, vältida seda võimalust, et tüli kaudu võiks veelgi enam eemalduda.» See võib väljenduda ülemäärases tööle keskendumises, emotsionaalsete suhete vältimises partneriga, oma vajaduste allasurumises.
Traumad minevikust
Tõniste rääkis, et töötades paaridega, kes on koos elanud näiteks 20 aastat, võib vahel kuulda lugusid kaugesse minevikku jäänud traumaatilistest sündmustest, mis on siiani lõpuni lahendamata jäänud ning mõjutavad jätkuvalt paarisuhet.
Näiteks võib see olla raseduse katkemise või probleemse sünnitusega seotud olukord, kus naine on jäänud väga üksi. «Ta on vajanud oma meest, aga ta pole võib-olla osanud sel hetkel seda sõnastada ja mehel pole tegelikult aimugi, et midagi naisega sel hetkel juhtus. Mis teeb selle sündmuse traumaks, on just see, et sellest tol hetkel ei räägitud.»
Kui naine on ilma mehele oma muret selgitamata otsustanud, et meest ei ole tema jaoks olemas siis, kui ta teda kõige rohkem vajab, ei pruugi mees tegelikult aimatagi, et midagi on viga.
«Eks see sündmus mattub muude elusündmuste alla ja elu läheb edasi, nad elavad koos, aga mida ei ole nende vahel, on sellist turvalist usaldavat suhet. Ja seal tekivad siis pinged, lähedus kaob suhtes ajapikku,» selgitas Tõniste.
Kui selline paar tuleb 10, 15 või 20 aasta pärast paariteraapiasse ja kui seal jõutakse tagasi kõnealuse sündmuseni, siis selle läbitöötamisel on lootust, et naine suudab taas oma meest usaldada.
«Mida kiiremini me saame rääkida nendest asjadest, mis näiteks juhtuvad just raseduse ja lapseootuse, lapse sünni järgselt - näiteks probleemidega lapse sünni puhul, kus naine jääb sageli väga üksi ja mees ei oska midagi teha, et aidata - mida kiiremini nad abi saavad, seda suurem lootus on, et suhted hiljem laabuvad,» tõdes Tõniste.