Ursula Zimmermann kirjutab ajakirja Psühholoogia Sinule aprillinumbris, et on olnud üksikema alates 2009. aasta maist, mil laps oli 8-kuune.
Üksikema pihtimus: olen justkui meesnaine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast erinevaid emotsionaalseid perioode on suhtlemine isa ja lapse vahel kenasti taastunud, teineteist nähakse kord kuu-poolteise jooksul, mis on isa võõrsil elamist ja töötamist arvesse võttes isegi väga hea tulemus.
On päevi, kus kõik laabub superladusalt – mu enda energiatase on kõrge, laps on terve ja käib lasteaias, jõuan päevasel ajal oma töökohustused ära toimetada ja õhtu saan täies südamerahus pühendada lapse ja iseenda koosolemisele.
Aga on päevi, kui õhtuks on juhe täitsa koos. Eriti siis, kui laps on haiguse pärast terve nädala jagu kodus olnud ja ripakil tööasjad kripeldavad südamel. Siis nõuab poeg mu närvilisust tajudes veel pingsamalt tähelepanu ja ise käratan kogemata maha aetud veetassi või laiali olevate lelude pärast rangemalt, kui tegelikult vaja oleks. Mõnikord tulebki lihtsalt nutt peale.
Olen otsustanud enda jaoks ka seda, et kui olen ikka väga kurb (st juhe on täitsa, mitte poolenisti, kinni kiilunud), siis nutangi. Kui laps pisarate kohta küsib, võtan ta kaissu ja seletan ära, et ma ei nuta tema pärast ning tema ja minu vahel on kõik hästi. Ütlen ausalt, et nutan omaenda kurbuse pärast.
Vahepeal on mul tunne, et ma ei olegi naine, vaid meesnaine – selline kummaline kooslus, et kehalt justkui naine, aga mõtlemiselt ja pooleldi energeetiliseltki mees mis mees... Tükati teeb see murelikuks ja samas annan endale aru, et ega üksinda 100 protsenti argikoormat enda õlul kandes ei olegi võimalik ikkagi ainult sensitiivseks naiseks jääda.
Kuid viimase poolteise aastaga olen õppinud iseennast palju rohkem armastama. Tuju korral luban endale klaasikese veini õhtul küünlavalguses, käin väärtfilme vaatamas ja kontsertidel, lihtsalt mõnes kohvikus end aeg-ajalt tuulutamas, merd jälgimas – mitte alati sõpradega, vaid ka täitsa üksinda.
Samas adun, et kahekesi, oma kaaslasega, võiks see kõik veelgi mõnusam olla. Mulle on selgeks saanud, et imeline on olla tahetud ja oodatud ühtaegu. Ihkan (ürg)mehe kaissu, et (ürg)naine minus jälle rohkem ärgata saaks.
Kõige rohkem olen aga nende kolme üksinda veedetud aasta jooksul õppinud tajuma, et partnerlus pole midagi iseenesestmõistetavat, vaid tegelikult midagi väga õrna. Õrnu asju tuleb osata hoida.
Ma ei oota oma ellu enam päästerõngast ega printsi valgel ratsul (seda tegin ma varem tõepoolest, olgugi et alateadlikult), samas ei soovi ka kellelegi teisele päästerõngaks saada. Kui kumbki saab iseendast aru, on ka koos päris mõnus olla.
Loe täispikka pihtimust ning pereterapeudi kommentaari ajakirja Psühholoogia Sinule aprillinumbrist!