Kui abielu ajab marru ja muudab paksuks...

Foto: SCANPIX

Hüva nõu naitujaile: kas võtate naise või mitte, kahetsete nii või naa. Sama kehtib meheleminejate kohta.

Armastus olla pime. Aga see pole sugugi paha. Isegi mitte abielludes. Vabandust faktidega tüütamast, kuid möödunud talvel avastasid ookeanitaguse Buffalo ülikooli psühholoogid rohkem kui kahesaja noorpaari kolme esimese abieluaasta jälgimise tulemusel, et need, kes astusid altari ette üksjagu sinisilmselt, tulevast kaasat idealiseerides, tundsid end abielus õnnelikumana kui need, kes lasid oma kainel ja kriitilisel meelel sisimas liiga palju pead tõsta.

See tähendab, kui viidata uurijate järeldusele, et naist võttes või mehele minnes tasub kuulata rohkem südant kui mõistust.

Abielu ja sellega kaasnevat õnne – ent ka õnnetust – on maailmas aegade jooksul nii palju uuritud ja mõõdetud, et igaüks, kes viletsa kooselu üle kurdab, peaks nende uurimistulemustega tutvudes jõudma kergesti selgusele, miks küll asjad kodus viltu kisuvad, ning leidma retsepti, kuidas elu jälle parematele rööbastele seada.

Nii mõnedki uurimused (lubage teid edaspidi säästa kohmakatest viidetest neile) kinnitavad seda, mida enamik nagunii usub, teab ja arvab. Näiteks et abielludes vastandid tegelikult ei tõmbu, vaid hoopis tõukuvad – ehk püsivamaks osutuvad need kooselud, kus mõlema poole hoiakud ja väärtushinnangud langevad võimalikult kokku.

Või näiteks seda, et suurte lootustega tutvusi ei maksa sõlmida baaris: liidud, mis sealt alguse saavad, ei pea kuigi hästi ajaproovile vastu. Ja ka näiteks seda, et nii mees kui ka naine on abielus õnnelikumad ega torma nii kergesti lahutama, kui nad kodutööd omavahel võrdselt ära jagavad.
Kuid leidub ka uuringuid, mille tulemused nii mõnegi ilmselt marru ajavad.

Ettevaatust järgnevaga, toimekad naised, kes abielus püksid enda jalga tõmmanud: ärge imestage, kui intiimelu teis pidevalt frustratsiooni tekitab. (Tjah, see on nii sensatsiooniline ja poliitiliselt ebakorrektne järeldus, et allikaviide on hädavajalik: Baltimore’i Johns Hopkinsi ülikooli tervishoiukool, mis on ses vallas üks maailma juhtivad kõrgkoole.)

Põgenevad naised

Mehi peaks panema sügavamalt mõtlema asjaolu, et pärast abiellumist suureneb naise koduste tööde maht kuni seitse tundi. Ja kui mehed sellest tõsiasjast ohumärke välja lugeda ei oska, olgu neile lisatud, et keskmiselt igast neljast abielunaisest kolm vaeb varem või hiljem tõsiselt plaane, kuidas kaasat maha jätta.

Võib ju selle ees silma kinni pigistada, kui abielu rahuldust ei paku. Ent tervist niiviisi ometi ei peta. Õnnetus abielus naistel on märgatavalt suurem tõenäosus minna paksuks ja kannatada kõrgvererõhktõve käes kui naistel, kes on oma mehega rahul. Samuti tekitavad abieluprobleemid ainevahetus- ja unehäireid.

Neil naistel jällegi, kes tunnevad end abielus õnnelikuna, esineb vähem arterilubjastusi, nende vererõhk on madalam ning südamehaiguse korral elavad nad kauem kui õnnetud naised.

Samuti on kindlaks tehtud, et õnnelikke paare vaevab harvem pea- ja seljavalu, ning mis eriti üllatav: nende haavad paranevad koguni kaks korda kiiremini kui paaridel, kus ollakse teineteisega vaat et sõjajalal. Kokkuvõttes ei viita see muule kui tõsiasjale, et pikaajalise, õnneliku ja terve abielu garantiiks, nagu arvata võiski, on vastastikune toetus.

Siiski ei maksa abielu ka üleliia idealiseerida. Esiteks tuleb paraku otsa vaadata faktile, et pärast abiellumist tõmbavad paljud kehalist koormust koomale, mistõttu paksuks mineku tõenäosus suureneb ligi kaks korda. (Ei, siin ei seisne põhisüü selles, et naised võtavad sünnituse järel kaalus sageli juurde.)

Teiseks pole pääsu tõdemusest, et võrreldes paaridega, kel pole lapsi, on lastega paarid oma abieluga vähem rahul. Loodetavasti lohutab neid siinkohal tõsiasi, et nad on vähemasti õnnelikumad lastega paaridest, kes ei ole abiellunud ehk elavad lihtsalt koos.

Tõele au andes on just laste korralik kasvatamine see, mille kindlustamises seisab küsitluste andmeil abielu kõige suurem tähtsus. Siinkohal hoiatus beebiga emadele, kellele mees pole abieluettepanekut veel teinud: kui nad seda kohe ei tee – ja šansid on siin fifty-fifty –, siis viie aasta pärast on lootus selleks kõigest 16 protsenti.

Õnne valem

Kõigi nende sadade uurimuste ja küsitluste põhjal on targad inimesed sõelunud välja õnneliku abielu valemi. Selles pole küll täpselt kirjas, kui suures koguses ühte või teist elementi on vaja – ja eks see ole ka üksjagu individuaalne –, aga need tegurid on rahuldust pakkuv intiimelu, truudus ja pühendumine, heldus ja suuremeelsus partneri suhtes, hoolitsev suhtumine lastesse ning perekonnalt ja sõpradelt saadav toetus. Ja just selles järjekorras.

Aga üks asi veel, mis tollest valemist välja on jäänud – hea haridus on tähtis. Sest hea haridus tagab enamasti hea töö. Ja mida parem töökoht, seda rohkem tavaliselt võimalusi lapse haiguse korral koju jääda, kodus töötada või töötunde paindlikumaks sättida.

Rääkimata hea teenistusega kaasnevast võimalusest palgata korralik hoidja. Ükski ema pole õnnelik ega rahul, kui ta lapse, töö ja mehe vahel õiget tasakaalu ei leia.

Vanuse vingerpuss

Kaks kümnendit tagasi levis lääne kultuuriruumis tõdemus, et 40-aastasel naisel on suurem tõenäosus saada terrorirünnakus surma kui saada mehele.

Tollest ajast saadik on esmaabiellumise iga muudkui tõusnud, ulatudes Eestis meestel 30. ja naistel 27. eluaasta ligi. Paraku kinnitavad välismaised uurimused, et mida kaugemale abiellumist lükata, seda vähem maksab abielust õnne loota.

Põhjusi on neis uurimustes esitatud mitmeid. Esiteks eeldab abielu mõlema poole kohanemist teineteisega, aga mida kauem üksinda elada, seda tugevamini kinnistuvad igaühe põhimõtted, vead ja veidrused. Samas tekivad ajapikku, kui eluteel on kohatud igasuguseid inimesi, teise poole suhtes liiga kõrgendatud ja kriitilised nõudmised.

Teiseks, kui pikka aega on elatud muretut ja vähese vastutustundega elu, siis seda raskem on hakata vanemaks saades kellelegi teisele pühenduma.

Ja kolmandaks, eks ole selge seegi, et mida hilisemaks abiellumist tõugata, seda kasinamaks muutub võimalike partnerite valik. Sedasi astutakse tihtipeale abiellu meeleheitest ja kiirustades, mis suurendab abielu põrumise tõenäosust veelgi.

Ameeriklaste kahe kümnendi tagune uurimus näitab, et 30-aastastel vallalistel naistel oli siis kõigest 20-protsendiline tõenäosus mehele saada. Veel viis aastat hiljem kahanes see tõenäosus viie protsendini.

Uuemad andmed annavad keskealistele vallalistele naistele rohkem lootust – ajad ju muutuvad. Nüüd on 40-aastastel vabadel naistel tõenäosus järgmise kümne aasta jooksul mehele saada 15 protsenti. Ja neil, kel on ülikooliharidus, on see näitaja lausa 20 protsenti.