Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Elustiil

:

Teekond iseenda juurde ehk kuidas õppida usaldama elu

Sa otsid iseennast. Soovid meelerahu ja selgust. Sa tahad maailma ja ennast rohkem usaldada. Kui nii, siis tule minuga kaasa ja ma näitan sulle, mis võib toimuda su sisemaailmas, kui otsustad ühel heal päeval jalutada eemale oma igapäeva oravarattast ja võtta ette oma unistuste elumatka iseenese juurde, kirjutab Veiko Valkiainen terviseajakirja Üks aprilli/mainumbris.

Minul aitasid iseendaga paremaks sõbraks saada ja rohkem eluusaldust leida kogemused, mille sain rännakul Lõuna-Ameerikasse. Reisima läksin üksi, sõiduvahendiks jalgratas. Täiesti võõrasse, eksootilisse maailma. Ja sisuliselt keelt valdamata.

Ma ei teadnud, kui kaua ma täpselt ära olen. Samuti ei pannud ma enne paika, kus mu teekond täpselt kulgeb. Maha jäi kõik turvaline ja tavapärane, kõik tuttav ja sissekõnnitud. Kindel olin vaid selles, et see reis on mulle peamiselt aeg iseendaga olemiseks, enesesse vaatamiseks.

Seni avastamata paigad andsid mulle keskkonna üksiolemiseks, aega ja ruumi endas seiklemiseks. Võin öelda, et see oli teatud mõttes nagu palverännak, mis pidi viima mind pühasse paika – sügavale iseendasse. Retk, kuhu läksin avastama iseennast.

Hirm – arengu pidur

Reisileminek oli mingil tasandil kõigest lahtiütlemine. Jätsin endast maha kõik – töö, sõbrad, vanemad, kodu, ka kõige kallimad. Ei tea miks, aga praegu mõtlen, et äkki ma tahtsin tunda, kuidas on päriselt kõigest loobuda. Öelda lahti või kaotada see, mis on turvaline ja kallis. Kas siis näiliselt ja mingikski ajaks.

Ja praegugi mõtlen, et mulle meeldib see «kõigest loobumise» tunne. Et päriselt elada (selle sõna kõige intensiivsemas tähenduses), pidin olema valmis saama hakkama olukorraga, kus olen kaotanud kõik. Hirm tavaolukorrast loobumise ees on olnud, nagu paljudele, ka minule tohutu pidur arenguteel. Hirm, et muutus teeb mu elu kehvemaks. Mis minust saab? Kartus.

Tegelikkuses on see paljuski pelgalt enesekindluse küsimus – kuivõrd ma seisan iseenda jalgadel. Teisisõnu: kes ja mis on võimelised mind päriselt tasakaalust välja viima? Millest sõltub minu enesekindlus? Millest ma selle kindluse leian?

Olin harjunud mõtlema, et kindlustunde annab mulle eelkõige välismaailm. Loomulikult on siingi tõetera, kuid paradoks seisneb selles, et nüüd, kui olen olnud päriselt valmis loobuma kõigest «välisest», on mu sisemine enesekindlus hoopis kasvanud.

Samuti kaotas «omamine» sõltuvusliku tähenduse. Lasin kõik enda ümber olevad asjad ja inimesed vabaks. Kas või sügaval hinges. Nad ei olnud ega ole kunagi olnud minu omad. Seega lasin samas vabaks ka iseenda. Mis on kõige olulisem!

Teadmatus – kasvamise alus

Reisi algus oli väga raske. Esimesed nädalad tundsin, kuidas ma kogu aeg võitlen. Jättes maha kogu oma senise elu ja astudes tundmatusse, valdas mind kohutav üksinduse ja teadmatuse palavik. Justkui oleksin eksinud. Sattunud ümbruskonda, kus hakkamasaamiseks puudusid rutiin ja ette teada reeglid.

Veeta aega pelgalt iseendaga ettearvamatus keskkonnas oli alguses üpris ehmatav. Aga kusagil sisimas teadsin, et just seda on mul vaja, et kasvada ja endaga paremini kontakti saada.

Reisil olles hakkasin oluliselt rohkem ebamäärasust taluma. Iga hetk oli ettearvamatu. Ei teadnud kunagi, mis saab, mis juhtub. Mis on järgmise kurvi taga? Teadmatus. Ühelt poolt hirmutav, aga samas ka põnev.

Mingil hetkel tajusin, et ei jõua enam nii suurt ebamäärasust kontrollida. Seda kõike oli liiga palju. Mul ei olnud enam võimalik iseenda ebakindluse eest lähedaste inimeste ja tuttava maailma turvalisuse taha peituda. Ärevus kasvas nii suureks, et olin sunnitud olukorrale alistuma.

Ei jäänud muud üle kui hakata, tänu ümbritsevale ebamäärasusele, uskuma iseendasse ja elusse mingil täiesti uuel tasemel. Mul oli vaja minna läbi selle ebakindluse, ma pidin kasvatama usaldust maailma ja iseenda vastu.

Küsimus oli minu jaoks selles, kuivõrd ma suudan elada harmoonias võhivõõra maailma ja keskkonnaga. Ma hakkasin uskuma üha rohkem sellesse, et asjad arenevad omasoodu, elu kulgeb oma loogika järgi ja välist jõudu kasutada on mõttetu.

Elu teeb ikkagi omad korrektuurid, selle vastu ei saa ja targem on nautida asjade kulgu nii, nagu see parasjagu välja kujuneb. Minu jaoks sümboliseerib selline hoiak ühtsust ja harmooniat looduse ja keskkonnaga, omavahelist arusaamist, aktsepteerimist, respekti.

Reisil õppisin uskuma, et asjad on täpselt nii, nagu nad olema peavad. Pole ju mõtet välismaailmaga vaielda, tuleb lihtsalt võtta olemasolevast maksimum. Ja sammhaaval, lastes vaikselt oma vajadusel kõike kontrollida minna, kadus ka hirm ebamäärasuse ees ja muutus elujaatuseks.

Usaldus – muutuste võti

Sel reisil õppisin, kuidas lasta elul end juhtida. Sain aru, et mul ei ole võimalik päeva «ära planeerida». Teekond on küll ees, aga pidin olema avatud kõike muutma, laskma asjadel kujuneda omasoodu ja võtma igast situatsioonist parim.

Mul võisid ju olla ideaalsed plaanid, aga teel olles õppisin kiiresti, et tegelikult pole plaanidel ja tegelikkusel just ülemäära palju ühist. Nüüd tundub see mulle nii loomulik – mitte hoida kramplikult kinni oma esialgsest ideest ja minna kaasa sellega, mis elul mulle parasjagu pakkuda on.

Iga päev ärkasin teadmisega, et mind ootab ees teekond, kuid mis suunas täpselt ja kui kiiresti ma liigun – seda lasin otsustada päeval endal. Elu liigub omasoodu ja mõistsin, et saan olla palju vabam ja õnnelikum, kui lasen ennast elujõel vastupanuta kaasa viia. Tundsin, et on mõttetu vastuvoolu ulpida.

Ma ei saa öelda, et mul poleks raske olnud, aga kõik sai alati kuidagi «kerge» lahenduse. Raskused ja probleemid leidsid kuidagi ise oma lahendustee, minu ülesanne oli peaasjalikult olukorra arengutega kaasa triivida. Asjad leidsid lahenduse oma loomulikul viisil.

Ma õppisin sel reisil usaldama, et kõik laabub omal moel ja ajal. Usaldusel ongi üks suurepärane omadus, et ükskõik, mis tuleb, on millekski hea ja vajalik.

Selge, et alati ei ole elu päris see, mida ootasid, lootsid ja uskusid. Aga usaldada tähendab omaks võtta ka seda, mis esmapilgul üldse mokkamööda ei tundu. Ma õppisin usaldama, et ju oli just selline lahendus mulle vajalik, isegi kui ma sellest kohe lõpuni aru ei saanud.

See on tõeline usaldus elu vastu. Kõik on hästi. Ma usaldan, et elul on minuga ainult head kavatsused. Võib-olla mõne asja puhul saan alles hiljem aru, miks nii pidi minema, aga usun, et nii oli siis vajalik ja hea.

Alistumine – saatuse tahe

Ma ei võidelnud elu ja reaalsusega, usaldasin seda, mida elu mulle parasjagu ette söötis, võtsin elu täpselt sellisena, nagu ta on. Selles on suur doos austust, aktsepti ja alandlikkust. Usaldada tähendab võtta elu nii, nagu ta end ilmutab. See ongi see, mis teeb õnnelikuks ja vabaks.

Usaldus on usk – iseendasse, teistesse ja elusse laiemalt. Miks usk? Aga sellepärast, et usaldus ei vaja tõestust, et kehtida. Usaldus on vaba kahtlustustest, mul ei olnud vaja enam muretseda selle sõna «murelikus» tähenduses. Asjad laabusid nii, nagu nad pidid laabuma. Ma võtsin reisi nagu tantsu, kus lasin elul ennast juhtida.

Ja see ei tähenda, et kogu aeg on manjaana, vaid elutervet suhtumist – ei ole vaja muretseda asjade pärast, mis saavad niikuinii aetud neile omasel moel ja ajal. Kõikidel asjadel on oma olemuslik küpsemisaeg ja arengutee.

Ma hakkasin austama asjade loomulikku kulgu. Mulle meeldib selline ellusuhtumine, see on nii eluterve ja stressivaba. Ei ole ju mõtet jõge vastuvoolu voolama panna, sellest ei tule midagi head välja.

Hakkasin usaldama ka võhivõõraid inimesi. Kui oled võõral maal, kus sinu käekäik sõltub teiste inimeste heatahtlikkusest, siis pole palju valikuvõimalusi – sa hakkad inimestesse uskuma. Nemad on su ainuke tugi.

Eri oludes kulgedes täheldasin, et ma tõmbasin enda juurde häid inimesi, kes mind reisil aitasid ja mõnestki raskest olukorrast õnnelikult välja tõid. Viskasin oma kahtlused ja hirmud nurka, sest muidu oleksin teinud oma elu veelgi raskemaks.

Mis mind imestama paneb, eriti kui nüüd tagasi vaatan, on see, et need inimesed saabusid mu ellu just õigel ajal ja just õigel moel. See oleks nagu kellegi poolt ette määratud. Müstika! Ja kogemus ütleb, et 99 protsenti inimestest on päriselt ka väga heatahtlikud.

Millegipärast olin varem ikka natuke võõrastanud, aga sellel reisil õppisin inimestega usalduslikult suhtlema. Kui sa ei tea kohalikust eluolust suurt midagi, aga vajad toimetulekuks abi, siis tuleb usaldus üpris kiiresti. Üldse võib öelda, et õppisin sel reisil uutes situatsioonides ennast palju vabamalt ja avatumalt tundma.

Praegu tundub, et kogu reisi üks peamisi õppetunde oligi see, kuidas lasta oma elul voolata nagu jõgi, teadmata täpselt, kuhu ta suubub ja mis mind tee peal ees ootab. Ja samas usaldades, et kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Armastades seda sulinat ja nautides nii kärestikke kui ka siravat päikest, mis vee peal sillendab. Armastades kogu kulgemist, mis iganes tee peal juhtuma peaks. Selles on nii palju jõudu, vabadust ja eluruumi.

Tagantjärele vaadates ja mõeldes tundub isegi, et elul on mingi imeline viis asjad korraldada nii, et lõpp on alati ilus. Ja kui tõesti tundub, et ei ole veel ilus, siis ilmselt pole ka lõpp veel käes.

Armastus – elu mõte

Alistumine elule, usaldus elu vastu tõi kaasa muutused ka minus endas. Selles situatsioonis oli mingi eriline võlu – hakkasin selgemalt iseennast nägema, iseendaga rääkima, rohkem ennast kuulama, endaga sõbrustama. Sellisel rännakul vaatad paratamatult iseendaga rohkem tõtt.

Mida kauem ma iseendaga olin, seda selgemalt joonistus välja ka see, kes ma sügaval sisimas olen. Nii õppisin ennast paremini tundma. Ja sellest hetkest, kui ma päriselt endale otsa julgesin vaadata ja päris iseennast kõigi oma maskide tagant nägin, avastasin, täiesti ootamatult muide, et just sellisena, nagu ma olen, olen ma perfektne!

Võib-olla «perfektne» on liialdus, aga suurepärane küll. See oli vabastav tunne – aktsepteerida ennast oma kõikide nõrkuste ja voorustega. Seejuures õppisin elult alandlikkust, vähem bravuuri ja kõikvõimsust, rohkem respekti ja austust ümbritseva ja iseenda vastu. Julgesin aktsepteerida ennast sellisena, nagu ma olen – see saigi mu uueks enesekindluseks.

Sain reisil aru, et mitte miski ega keegi ei saa mind õnnelikuks teha, kui ma ise endaga hästi läbi ei saa, kui ma ennast ise ei armasta. Mu mantraks sai küsimus: mida ma praegu kõige rohkem vajan? Õppisin siiralt küsima: mida ma tahan? Just sel hetkel? Mida ma soovin? Mis teeks mind praegu õnnelikuks? Ja kui vähegi võimalik, läksin sellele järele.

Minu jaoks ongi see peamine enesearmastuse väljendus. Nende küsimustega tõin enda juurde hoolimise ja arvestamise. Oma vajaduste kuulamine, märkamine ja nende järele minek on ennast armastava ja austava inimese märk. Need küsimused tunduvad siiamaani kõige olulisemad, et iseendaga heas kontaktis olla. Eriti oluline oli neid endalt küsida, kui oli raske olla.

Seiklus, mis esialgu plaanitud poole aasta asemel kestis kolm kuud, näitas mulle ka väga selgelt, mis mulle on elus oluline. Jõudis kohale mõte, et kaugel eemal kodust ja tavapärasest keskkonnast hakkavad tööle kõige puhtamad tunded.

Asjad, mis on hingepõhjast olulised, tõusevad intensiivsemalt pinnale. Hakkasin reisil üha tihedamini endalt küsima: mis on mu elus kõige olulisem? Mida on vaja, et tunda ennast täiega elusana? Mis on õnne valem? Nii sain olulised asjad rahus läbi seeditud. Tähendusrikkad asjad võtsid selgemad kontuurid. Väärtused elus kerkisid intensiivsemalt esile.

Mingis mõttes on see kogemus sarnane mõne olulise taju «äralõikamisele», kus teised tajud saavad palju tundlikumaks, et puuduvat kompenseerida. Kui sa näiteks kaotad nägemise, siis näiteks kuulmis- ja kompimismeel muutuvad kordades sensitiivsemaks.

Midagi sellist juhtus reisil ka minuga. Jõudsin arusaamisele, et kõige olulisem elus on armastus. Kõlab võib-olla klišeelikult, aga kui inimesel on liiga palju aega mõtlemiseks, siis käib lõpuks see klõps ära ning oluline ilmutab ennast.

Nüüd arvan, et ainus tõeline inimlikkuse mõõt maailmas on see, kuivõrd sa iseennast ja teisi armastad, kuivõrd sa kiirgad armastust. Mina näen armastust millegi kõikvõimsana. Armastus on viis eluga kontaktis olla. Ja kui sa elu armastad, siis oled sa harmoonias kõigega. 

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:eneseotsingud
Samal teemal
    KES KELLEGA SOBIB?
    Sponsoreeritud artiklid
    RETSEPTID
    Viimased uudised
    JõulueriKõik
    Ajakiri HelloKõik
    TervisKõik
    Horoskoop
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.eeKõik
    JõulueriKõik
    Elu24Kõik
    Majandus24Kõik
    SportKõik
    TallinnCityKõik
    NaineKõik
    TarbijaKõik
    MaailmKõik
    ArvamusKõik
    UudisedKõik
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv