Kunagine Kuldsete Lintide solist, praegune psühholoog ja joogaõpetaja Speli Kõuhkna mõtleb möödunud lavakarjäärile heldimusega, ent kinnitab: tema aeg sai otsa, laulmine jäägu noorematele!
Speli Kõuhkna enesearendamise lõputul teel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arteri lugeja ehk mäletab veel erksates kuuekümnendate moega kleitides nelikut, kes laulis meie emade aegseid poplaule. Nad kandsid parukaid ja šinjoone ning tegid juurde rütmiga sobivaid liigutusi lintide, pallide ja rätikutega. Ainult sõbrannadest koosneva ansambli Kuldsed Lindid kokkukutsujaks, hingeks ja eestvedajaks oli Speli Kõuhkna (47).
Pärast ansambli tegevuse lõpetamist viis aastat tagasi tallab Speli uusi huvitavaid radu. Temast on saanud täiskohaga psühholoog ja joogaõpetaja.
Lavale loodud
Ansambliga alustati viisteist aastat tagasi, ja sellele eelnes üks Speli unetu öö 1997. aastal. Tahaks teha midagi, mis meeldiks nii endale kui ka teistele, mõtles naine öö läbi – ja välja mõtles! Just meie emade noorusaega meenutav ansambel on eesti muusikapildist puudu!
Speli ema, kes laulis nooruses Põlva tarbijate kooperatiivi naisansamblis Kokteil, jättis tütrele oma värviliste krimpleenkleitide ja uhkete lokisoengutega kustumatu mulje.
Aga see polnud veel kõik – ema õde, näitleja Ene Järvis tõi Põlvas sugulastel külas käies väikelinna aeg-ajalt prantsuse parfüümi lõhnalist pealinnaelu ja vahel ka oma kuulsaid kolleege sugulaste koju lõunale.
Spelile oli see suurpäev, kui tuntud näitlejatarid elutoa laua ümber istusid ja ema tehtud head-paremat mekkisid – tõsi küll, ainult kahvliotsaga, sest figuuri pidi hoidma.
Speli tahtis ka sinna «suitsupilve sisse» – pealinna daamid tõmbasid peeneid sigarette ja see tundus täiesti teistmoodi elu! Nagu paljud väikelinnatüdrukud, ootas ka Speli pikisilmi tollal populaarsete lauljate esinemist, näiteks külastas Põlva kultuurimaja Vello Orumets koos ansambliga Laine.
«Kõõlusime koos naabritüdrukuga kulta tagaukse juures, kui äkki Vello Orumets välja astus ja küsis, mis me seal teeme. Ütlesime, et tahame nii väga Laine lauljaid näha. Orumets kutsus meid üles esinejateruumi, see oli tubakasuitsust sinine, aga lauljad rääkisid meiega väga sõbralikult ja olid väga ilusad,» meenutab asjaosaline lõbusalt.
Speli sai juba päris väiksena aru, et lava ja rambivalgus on tema jaoks. Nii polnudki ime, et ta kohe pärast Põlva keskkooli lõpetamist paberid lavakunstikateedrisse viis ja sinna ka edukalt sisse sai.
Lavaka XIII lennu lõpetajate hulka – koos praeguste lavatähtede Hendrik Toompere juuniori, Piret Kalda, Anne Reemanni ja teistega – ta siiski ei jõudnud, sest heideti pärast esimest aastat koolist välja. Põhjuseks isekus.
«Ma ei osanud suhelda ja ei kuulanud nõuandeid, mida kursusejuhendaja Kalju Komissarov mulle jagas,» valgustab Speli toonase kogemuse tagamaid. «Komissarov ütles, et meie teed lähevad siin lahku.» See lause lõikaski läbi Speli näitlejaks saamise tee.
«Aga õigesti ütles,» leiab naine pea 30 aastat hiljem. «Mulle tundus tollal, et minu nägemus on õigem kui suure lavakogemusega kursusejuhendaja oma. Ma ei osanud teda kuulata, tahtsin asju omamoodi teha. Ma ei olnud võimeline võtma siis vastu õpetussõnu, nagu oskaksin täna.»
Lavakunstikateedrist väljaheitmise pärast nuttis Speli patja päris pikka aega: «Ma ei saanud lõpuni aru, mida valesti tegin, see võttis aastaid. Samas ei oleks ma muidu see, kes olen praegu.» Loomuliku jätkuna – et iseendast paremini aru saada – läks Speli Kõuhkna õppima psühholoogiat. Algul professionaalse psühholoogia erakooli, selle lõpetamise järel Tartu Ülikooli kaugõppesse, kust sai psühholoogidiplomi.
Psühholoogina on ta kliente nõustanud juba kümme aastat, ent põhitööna teeb seda alles pärast Kuldsete Lintide tegevuse lõpetamist. «Teadsin, et kogu see ansamblivärk lõpeb kord, valmistusin selleks.»
Speli leiab, et iga inimene peab endas välja arendama andeid, mida on meis kõigis mitmeid. Siis ei juhtu nii, et ühe töö lõppedes kukub elu kokku, sest puuduvad oskused ja teadmised mõnes muus valdkonnas hakkamasaamiseks.
Speli valis lauljakarjääri lõppemisel psühholoogi ja joogatreeneri ameti. Jooga juurde juhatas teda pärast esimese lapse sündi üha süvenev seljaprobleem – pisikest kasvu naine kandis beebit kogu aeg puusal kaasas, kuni ühel hetkel ei saanud enam selga sirgeks ja tekkisid kohutavad valud.
«Arst tuvastas selgrookõveruse ja soovitas kohe ravivõimlemisega tegelema hakata. Käisin paar korda endast kaks korda vanemate inimestega vesivõimlemises, kuni mu tädi Ene Järvis soovitas joogat. Ta oli kuulnud, et see pidi seljavalude puhul hästi aitama.
Tellisin internetist joogakassetid algajale ja hakkasin pihta. Võimlesin igal hommikul ja õhtul, nelja kuuga olid valud kadunud.»
Ühes seltskonnas juhtus Speli kokku joogaõpetajaga, kes pani tema oskused proovile ja oli sügavas hämmingus, kui hästi naine paindub. «Joogide reegel on, et sa pead oma õpetusi edasi andma, et ka teised abi saaksid,» räägib Speli, kes annab joogatunde kolmel õhtul nädalas ja on tänu sellele ise ka suurepärases vormis.
Kuigi Kuldsete Lintide aegsed esinemiskleidid mahuvad hästi selga, on nende koht igavesti kapisügavuses, sest Speli meelest on igal asjal oma aeg, lõpp ja algus, ja lava jäägu noorematele.
«Meil oli hea sünergia, olime juba enne ansamblit omavahel sõbrannad, ootasime alati kokkusaamisi, saime ja pakkusime vastastikku tuge,» meenutab Speli Kuldsete Lintide hiilgeaegu, mil kõik nädalalõpud olid esinemiste all kinni. Nad astusid üles telesaadetes, lisaks intervjuud ja pildistamised ajakirjadele, kostüümiproovid, plaatide väljaandmine ja sellega seotud stuudiolindistused...
Kuldsete Lintide aeg sai ümber puhtinimlikel põhjustel. Ühel ansambliliikmel suri ootamatult abikaasa, teine abiellus ja sai lapse, kolmas lahutas abielu. Suured elumuutused langesid kõik enam-vähem ühele ajale ja panid sellega punkti sõbrannasid aastaid köitnud kirglikule hobile.
Ansambli lõpp ei tähendanud aga omavaheliste suhete lõppu, ka praegu peetakse koos sünnipäevi ja hoitakse end üksteise eluga kursis.
«Pärast neljakümnendat eluaastat ajataju muutub – aeg hakkab palju kiiremini käima. Vanasti sai palju tihedamalt sõbrannatatud, nüüd läheb kuid kohtumisest mööda ja tundub, nagu oleks see olnud alles eile. Või üleeile,» mõtiskleb Speli.
Speli ise tähistab oma kinnisvaraettevõtjast abikaasa Tarmo Kõuhknaga kuu aja pärast hõbepulmi. «Loodame selle ajani vastu pidada,» pilgutab naine kavalalt silma... sest inimsuhetes ei saa ju kunagi olla midagi raudkindlat. Kõuhknate 24-aastane tütar Liisi õpib Tallinna Ülikoolis kunstiteraapiat ja elab omaette, 18-aastasel Annal on käsil gümnaasiumi eelviimane klass ja kunstiülikooli ettevalmistuskursused. Suure kunstihuvi on tütred pärinud Speli sõnul isalt, lõpetas ju pereisa Tarmo pärast Põlva keskkooli, kus noored tuttavaks said, pedas joonestamise, joonistamise ja poiste tööõpetuse eriala.
Ennast tuleb tunda
Ka Speli kasutab igapäevatöös lõuendit ja värve – see on psühholoogina tema töömeetod, kuidas kliendi meeleolusid kaardistada. «Igal seansil lisame juurde mõne värvi ja seda teeme koos kliendiga pikka aega, kuni oleme mõlemad ühel meelel, et maal on valmis ja meie ühistöö võib lõppeda,» selgitab ta.
«Mul on omad töövahendid, oma tööriistakast, mille hulgast valin, mida kasutama hakkan, et teha oma tööd parimal viisil. See, et inimene tahab psühholoogi abil endas selgusele jõuda, on väga tähtis. Kedagi ei saa aidata, kui inimene ise end aidata ei soovi.»
Mida aga Speli kunagi ei tee, on soovitamine. «Hea psühholoog ei anna nõu ega soovita, sest vastused kõikidele küsimustele on meis endis olemas.
Olen näinud korduvalt, kuidas kurvast ja lootusetust inimesest saab vitaalne, otsustusjulge ja elujaatav inimene, see ongi minu töös suurim rõõm.» Millal soovitab Speli psühholoogi poole pöörduda? «Siis, kui inimene tunneb, et probleemid on pinnale ujunud ja on soov neid lahendada.
Kõigis meis on palju asju, mis on sügavas vees kivi all peidus, ja me elame nendega edasi. Mingil hetkel lükkab tugev vool kivid pealt ära ja need peidus olnud asjad tõusevad taas pinnale ning meelerahu on rikutud.
Ainus võimalus neist vabaneda on teha need lahti, vaadata, mis seal sees on, ja hajutada need tillukesteks tükkideks, et nad enam kunagi liiga ei tee. Veepind jääb taas puhtaks.»
Speli sõnul saavad paljud psühholoogilised probleemid alguse lapsepõlves. Hiljem teeme valikuid, teadmata, et need johtuvad sellest, et isa tegi tookord niimoodi või ema ütles naamoodi.
«On käitumismustrid, mida juba vanaema kudus ja emale või isale edasi andis,» räägib ta. «Ema pärandas mustri edasi oma lapsele, sest «meie peres on ikka asjad nii olnud».
Muudkui koome seda mustrit, mõtisklemata selle üle, et võib-olla see ei sobigi meile – on olemas veel palju erinevaid mustreid, mis võiksid sobida. Ennast saab arendada lõpmata palju, kui vaid ise tahame sellega tegelda,» kinnitab Speli Kõuhkna.