Koolitaja Kaido Pajumaa kirjutab portaalis motivaator.ee, kuidas elu jooksul välja kujunenud inertne mõtlemine võib takistada meil oma tööd nautimast ning kuidas seda muuta.
Kuidas muuta suhtumist oma töösse?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui sa kummipalli veerema lükkad, ei õnnestu sul kuidagi seda hetkega peatada. Kui sa sõidad autoga, ei õnnestu sul ka selle peatamine sekundiga. Miks? See on tingitud inertsusest.
Wikipedia defineerib inertsust kui nähtust, mille tõttu avaldab igasugune liikuv või liikumatu füüsiline objekt muutusele vastupanu. Inertsus on kasulik, kui lükkame enda kõrval olevat ratast, sest «hoog on sees» ja me ei pea kogu aeg nii palju pingutama (nagu vajame ratta liikuma saamiseks).
Samuti on mentaalne inertsus hea, kui me õpime ära uue keele, pulkadega hiina restoranis söömise või ujumise. Oleks ikka maru tüütu, kui «inertsus» puuduks ja me peaksime iga päev uuesti rääkima õppima või igal suvel uuesti ujumist harjutama hakkama.
Käitumuslik inertsus
Tinglikult võib inertsuseks nimetada ka meie sissejuurdunud mõtlemis- ja käitumisharjumusi, mis sarnaselt meie kõrval liikuvale rattale «hoo sisse saavad», ning mida muuta üritades need muutusele tragi vastupanu osutavad.
Sellist inertsust võime märgata igal pool ja igal hetkel. Hommikul ärgates hakkame inertsusest tegutsema – lähme tualetti, peseme, teeme tassi teed ning siis kiirustame tööle.
Kui palju me nendeks tegevusteks oma sisulist tähelepanu vajame? Praktiliselt ei vajagi. Kord juba hoo sisse saanuna toimib kõik iseenesest.
Tööle jõudes kasutame oma käitumuslikku inertsust edasi. Sõltuvalt ametikohast vajame erinevaid inertsustehnikaid – müügimehena hakkame tegema kõnesid, raamatupidajana hakkame sisestama andmeid ja juhina hakkame Äripäeva lugema. Et ikka päevauudistega kursis olla …
Inimesed on erinevad. Mõned armastavad rutiini, mõned aga vihkavad seda. Sõltuvalt sellest, kumba gruppi sina kuulud, võid sa ka inertsust vajavat tööd armastada või vihata.
Kui sa satud olema rutiini vihkav inimene ja samas pead tegema rutiinset tööd, võid sa oma tööd igapäevase põrguna kogeda. Sa oskad seda teha küll, ja see võib sul isegi ilusti välja kukkuda, aga mis sul samal ajal peas toimub?
Mentaalne inertsus
Sel hetkel jõuad sa mentaalse ehk mõtlemisest lähtuva inertsuseni. Kui käitumuslik inertsus on paljudeks meie igapäevategevusteks hädavajalik, siis mentaalse inertsusega kaasneb üldjuhul ainult häda ja viletsus.
Niisiis, sa teed tööd, mida sa vihkad, sest sa kannatad tõsise rutiinitalumatuse all (aga sinu töö on rutiinne). Mida teha?
Lapsest alates kujundame end ümbritseva maailma suhtes inertse mõtlemise. Küll selgitavad meile vanemad, kuidas maailm töötab, ja mis on hea ning mis on halb, ja küll teeme seda oma vahetutele kogemustele tuginedes.
Kindel on aga see, et täiskasvanuks saamise ajaks on meil olemas iga nähtuse kohta inertne mõtlemisviis: see käib nii, see käib naa, see on tark, see on loll jne.
Sarnase inertse mõtlemise oleme kujundanud ka oma töö kohta. Kuigi kõik inimesed soovivad teha oma unistuste tööd (kuigi enamik meist ei oskaks seda isegi defineerida), oleme sunnitud sageli ameteid valima praktilistest kaalutlustest lähtuvalt – on vaja raha teenida. Ja see ongi lõks.
Kui sa annad oma tööle ainult «raha teenimise» tähenduse, muudad sa selle inertseks mõtlemiseks. Sa näed oma tööd pelgalt kui võimalust end ära elatada, mõtlemata iialgi selle peale, miks see töökoht tegelikult loodud on ja missugust mõju sinu töö teistele inimestele avaldab.
Isegi, kui sa ei fänna oma tööd, kaasneb igasuguse tööga ka positiivseid ilminguid. Näiteks on mu hea sõbra vanaisa kojamees. Kas sa usud, et ta näeb end kojamehena? Ei, ta näeb end väga olulise isikuna, kes muudab maailma selle kaudu, et aitab linnakodanikel talvel ilusti tööle jõuda (tema ülesanne on oma piirkonnas teed puhtad hoida) ja suvel puhtaid linnatänavaid nautida.
Ta on algusest peale oma mõtlemise võrreldes miljonite teiste kojameestega teistsuguseks kujundanud. Nad teevad kõik ühesugust tööd, aga kes neist õnnelikum on? Kas see, kes iga päev oma peas oma tööd vihkab ja teeb seda ainult raha pärast, või see, kes oma inertse mõtlemise kaudu oma töö olulisena mõtestanud on?
Kuidas muuta oma suhtumist töösse?
Esimene samm oma töö meeldivamaks muutmisel on märgata oma inertset mõtlemist töö suhtes. Jälgi, kuidas sa oled harjunud oma tööst mõtlema, seda kirjeldama ning hindama.
Kas sa mõtled inertsist kogu aeg nende asjade peale, mis sulle oma töö juures ei meeldi, või oled sa harjunud märkama töö neid külgi, mis sulle rõõmu ja teostust pakuvad? Küsimus on ainult inertsuses – kummale «pallile» sa hoo sisse lükkad?
Inertset mõtlemist ja tegutsemist võib jälgida kitsalt ühe ülesande piires, aga ka väga laialt tervet elu kaasa haarates. Psühholoogid ütlevad, et mida laiemalt inimene end ühiskonnas defineerib, seda olulisemana ja õnnelikumana ta end tunneb.
Kui sa teed näiteks lihtsat laotööd (pakid kaupa), mis tundub sulle rutiinne ning mõttetu, siis muuda oma mõtlemise inertsust ja küsi endalt, miks sa seda kaupa pakid? Võib-olla on tegemist ravimitega, mis päästavad homme kellegi elu.
Kellena sa end sellisel juhul tajud – kas laomehena või elupäästjana? Kui sa seni oled inertsusest harjunud mõtlema kui laomehest, siis nüüd hakka teadlikult endast kui elupäästjast mõtlema.
Muuda ise oma mõtlemise suunda, ja ühel hetkel võtab inerts juhtimise üle, mistõttu muutub kogu sinu elu. Ülesanded jäävad samaks, inimesed sinu ümber jäävad samaks, aga sina oled muutunud – maailm, mida sa vaatad läbi oma mõtete, on muutunud seetõttu, et sinu mõtted on muutunud.
Kuidas ületada mõtlemise ja tegutsemise inertsust?
Füüsikaseaduste kohaselt ei saa mitte ühtegi liikuvat objekti hetkega peatada. Samuti ei saa ühtegi seisvat objekti muuta ühe hetkega 100 meetrit sekundis liikuvaks objektiks. Mõlemal juhul tuleb meil vastakuti seista inertsusega, mis ühel hetkel takistab peatumist ja teisel juhul liikumist.
Samuti ei saa sa hetkega muuta oma mõtlemist ja käitumist – vanad mustrid «liiguvad» alati inertsist edasi, uued mustrid ei saa aga hetkega hoogu sisse.
Seega ei saa me ka parima tahtmise juures mõtlemise ning tegutsemise inertsust lihtsalt ületada. Küll aga saame märgata, kuidas me oleme inertsusest mõjutatud ja mis on põhjuseks meie praegusele elule.
Kujuta näiteks ette, et sa oleksid märganud oma mõtlemise ja tegutsemise mustreid aasta tagasi ja sa oleksid hakanud neid teadlikult muutma – vanu pidurdama ja uusi kiirendama. Jah, sa oleksid ka siis pidanud inertsiga tegelema, aga tänaseks oleks see inertsus juba ületatud.
Seetõttu on ainuke viis mentaalse ja käitumusliku inertsuse ületamiseks kasutada kahte tööriista – teadlikkust ning aega. Ilma teadlikkuseta ei ole võimalik vanu mustreid märgata ega uusi defineerida, ilma ajata ei ole võimalik mustreid muuta.
Nii nagu auto vajab 100-kilomeetriselt tunnikiiruselt peatumiseks juhi märkamisvõimet, millele lisandub 50 meetrit teekonda ja kuni 5 sekundit aega, vajame ka meie elus muutuste läbiviimiseks oma märkamisvõimet, teekonda ja aega. Me lihtsalt elame inertses maailmas, kus välkkiireid muutusi teha ei ole võimalik.