Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Persoon

:

Kaja Wunder – naerusuine realist

«Eesti tippmodelli» saatejuht, enam kui kakskümmend aastat võõrsil elanud endine tippmodell Kaja Wunder on esimene eestlanna, kes pälvis rahvusvahelises moemaailmas tunnustust ja tähelepanu. Kes mäletavad Kajat veel ajast, mis sellele kõigele eelnes, tõdevad nüüd temaga kohtudes äratundmisrõõmuga, et ta pole üldse muutunud. Ei sisemiselt ega suurt ka väliselt.

Neil, kes Kajat ei tea ega tunne, jääb aga üle imetleda tema oskust ja julgust jääda alati iseendaks ning seista tugevalt kahe jalaga maa peal, hoida pea selge ja mõte terane. Ja veel üks nüanss – Kaja huumorimeel ja inimlik soojus pole ka pärast kahtkümmend kaht aastat Briti kehvas kliimas kübetki kannatanud.

Kuidas endisest tublist sporditüdrukust, Ellerheina tütarlastekoori lauljast, reaalkooli hõbemedaliga lõpetanud ja Tallinna Tehnikaülikoolis informaatikat õppinud noorest naisest, kes pealegi oli juba väikese tütre ema, siiski maailmas esimene Eesti päritolu tippmodell sai ning mida see endaga kaasa tõi, sellest siinkohal Kajaga tema tütre Johanna assisteerimisel räägimegi.

See on muidugi harukordne, et intervjuul osaleb korraga kolm inimest, kuid Kaja ja Johanna lähedus pole vaid ema ja tütre suhe – nad on ka parimad sõbrannad, teineteise suurimad toetajad ja head mõttekaaslased. Ning just see oli põhjus, miks Johanna emale Eestisse saate salvestusele toeks tuli.

Ütle kõigepealt, kas ja kui kaua sa tegelikult üldse kõhklesid, kas seda pakkumist – hakata «Eesti supermodelli» saate juhiks, vastu võtta või mitte?

Kõhklesin muidugi, sest ma ei teadnud selle saate tagamaid. Esimene, kellega ma nõu pidasin, oli tütar Johanna. Mu esmane kõhklus oli seotud eesti keelega, kuna ma ei räägi juba enam aastaid valdavalt eesti, vaid inglise keeles, olen Eestist ära olnud enam kui kakskümmend aastat.

Mis keeles sa Johannaga suhtled – ta on üles kasvanud Rootsis, koolis käinud Eestis, Rootsis ja Inglismaal?

Enamasti ikka eesti keeles, kuid vahel tuleb sekka ka rootsi- ja ingliskeelseid sõnu.

Oled sa «Supermodelli» saateid, mida üle maailma juhivad sulle sinu modellikarjääri ajast tuttavad nimed nagu Tyra Banks ja Elle McPherson, üldse näinud?

Mõningaid saateid olen näinud, kuid tõtt-öelda ei vaata ma palju telekat, sest mul on alati nii kiire. Kui vaatan, siis eelistan uudiseid ja filme. Aga muidugi olen mõnda neist vaadanud, seda enam, et ma tõesti tunnen neid inimesi, ma mõtlen saatejuhte isiklikult.

Mis sa arvad, kas sa suudad olla samasugune armutu kritiseerija nagu neis žüriides mõned tegelased on?

(Kaja naerab ja pöördub kõrvalistuva tütre poole: «Ei olnud ma ju seal mingi bitch, ega?» Johanna: «Ei, minu meelest küll mitte!»).

Ei, loomulikult pole ma mingi bitch, kuid žürii peab olema õiglane ja aus, sest me oleme seal ju ikkagi eelkõige selleks, et aidata neil tüdrukutel areneda. Muidugi tuleb välja öelda, kui miski on valesti, kuid eelkõige tahame näha arengut – kui seda ei ole, siis tuleb neid tagant utsitada. Kui mulle see pakkumine tehti, mõtlesin eelkõige, et miks siiski mina, seda enam, et olen hoidnud Eestis madalat profiili.

Miks? On sulle ajakirjandus liiga teinud, või on see puhtalt soov oma elu avalikkuse huviorbiidist eemal hoida?

Jah, ma ei pea vajalikuks oma elust rääkida, olen inimesena üsna tagasihoidlik. Ja ka sellepärast, et Eesti on nii väike ja siin on küllalt inimesi, kes ennast igale poole pakuvad ja topivad ning kellest kirjutatakse hommikust õhtuni. Ma ei taha selline olla ja arvan, et piisab täiesti, kui annan paari aasta järel vajaduse korral mõne intervjuu.

Kuidas sinu tagasihoidlikkus ja töö Londoni meelelahutusäris kokku passivad?

Minus on kaks eri inimest: nii nagu kunagi oli mina kui modell ja mina kui lihtsalt Kaja, samamoodi on ka nüüd, mil ma olen The Button Clubi omanik – seal olen ma kindlasti teistsugune kui oma eraelus. Need on kaks eri asja ja ma ei too oma tööd enesega koju kaasa.

Kas see tippmodellide maailm, mida sa ju nii hästi tunned, erineb väga palju sellest, mida me teleekraanidel näeme?

See on küllaltki tõepärane, mida seal näidatakse: kuidas modellid töötavad, kui tihe on konkurents – mõnikord on ühe töö peale kolm-nelisada tahtjat. Meie saates on ainult neliteist kandidaati, see on tohutu vahe.

Ma siiski ei usu, et sinu tagasihoidlikkus modellitöös läbilöömisel eriti kaasa aitas.

Iseloom on tõesti väga tähtis, kuid määrav on professionaalne suhtumine oma töösse – kas või see, et sa suudad ennast vajaduse korral kokku võtta. Isegi kui oled väga ilus, aga sa ei viitsi hommikul voodist tõusta, et oma töid ära teha, siis ei jõua sa kuhugi.

Modellimaailmas läbilöömiseks peab olema väga töökas ja professionaalne. Kui on casting ja sinu ees on palju ilusaid tüdrukuid, neil kõigil on ilusad portfooliod, siis lõpuks valid sa võrdsete seast ikkagi lõpuks selle, kes sulle inimesena rohkem meeldib. Selle, kelles on rohkem seda miskit.

Too mõni näide omaenda karmidest kogemustest. Kas sul on jätkunud julgust öelda alati mingitele asjadele oma töös «ei»?

Muidugi tuleb öelda «ei», sest sa pead tegema asju, mis sinu jaoks on õiged. Pariisi agentuurides on nii, et kui tulevad tüdrukud oma raamatutega, siis lapatakse need läbi, kedagi ei huvita, kes sa oled või kust sa tuled – see ei ole üldse tähtis, nad vaatavad sind kui asja.

Inglased on seevastu viisakamad ja nad tahavad sinust rohkem teada, vaadates sind ikkagi kui inimest. Prantsusmaal on väga tähtis, et modellid oleksid väga noored, neile meeldivad sellised Lolita tüüpi tüdrukud.

Kuid tänapäeval on väga positiivne see, et palju täisverelisi naismodelle on jälle tagasi lavale toodud ja paljudes kampaaniates esinevad endised, nüüd juba küpses eas olevad supermodellid.

Nad on naised, mitte 15–16-aastased lapsed, kes ei suuda usaldusväärsel moel müüa toodet nagu naine, kes on juba elanud. Küps naine mõjub lihtsalt usutavamana ja lähedasemana.

Praegu on kolm peamist liini: see (üli)noorte modellide liin, teine on comeback’i teinud endised supermodellid ja kolmas liin on näitlejad. Nemad ongi tänapäeva supermodellid.

Aeg, nagu me seda mäletame 90ndate keskelt, mil supermodellid olid suuremad staarid kui filmitähed, on möödas. On ka erandeid, nagu Natalia Vodianova – kuulus Vene supermodell, kes müüs 15-aastaselt turul kapsaid. Sealt ta avastati, ja edasi läks nagu muinasjutus: abielu ühe Inglismaa rikkama perekonna järeltulijaga, kolm last ja ikka laval!

Teine erand on Giselle Bunchen, kes on tänapäeva kõige paremini tasustatud modell. On tehtud uuring, et firmadel, kes kasutasid Giselle’i oma reklaamikampaaniates viimase viie aasta jooksul, kasvas läbimüük keskmiselt kuuskümmend protsenti. Mis näitab, kui tähtsat rolli mängivad modellid turunduskampaaniates.

Sina ei alustanud oma modellikarjääri mitte lapsmodellina, vaid läksid sinna maailma ebatavaliselt hilja, ja juba ise emaks saanuna.

Jah, minu jaoks olid asjad kõik veidi vales järjekorras. Kuid Johanna mõistab minu otsuseid, ning me poleks muidu praegu kõige paremad sõbrad.

Mingid dilemmad tuli sul ometi lahendada?

Tõsi, teha tuli küllaltki raskeid valikuid. Läksime abikaasaga lahku, kui Johanna oli viiene ning see oli täpselt see aeg, kui hakkasin modelliks. Ma pidasin kahte korterit, ühte Pariisis ja teist Stockholmis, ning pendeldasin nii neli aastat järjest: neli nädalat tööl ja kaks nädalat kodus Stockholmis.

Modellitööd ei olnud võimalik teha koos lapsega reisides, lapsele on vaja eelkõige stabiilsust ja turvalist rutiini. Samas mulle ei meeldinud Rootsis elada, ka sealne koolisüsteem polnud meeltmööda ning tööd oli samuti vähe.

Otsustasime, et Johannal oleks kõige parem siiski Eestis. Kümneaastaselt asus ta elama minu vanemate juurde Tallinna ja läks reaalkooli.

(Johanna: «Keskkooli lõpetamise järel suundusin õppima Rootsi Karolinska Instituuti, kus valisin erialaks biomeditsiini, võib-olla sain mingi tõuke oma onult, ema vennalt (Jaak Vilo, kes on bioinformaatika professor). Hiljem täiendasin end Inglismaa King’s College’is tüvirakuteaduses ning biofüüsikas. Praegu pürgin Ameerikasse samale erialale doktorantuuri.»)

Ka sina ise oled reaalkooli hõbemedaliga lõpetanud, õppinud kolm aastat Tallinna Tehnikaülikoolis infotehnoloogiat, kuid sinu saatus kujunes Rootsis hoopis teistsuguseks.

Kohe, kui Rootsi elama asusime (1989), oli selge, et kuigi sealne ühiskond põhineb võrdsusel, on see vaid fassaad – välismaalasi ei võeta seal kunagi omaks, ka mitte meid, põhjamaalasi. Samuti ei aktsepteeritud seal minu haridust, olin seal täiesti tähtsusetu.

Lisaks polnud mul seal oma tugirühma: vanemaid, õde, venda, lähedasi ega sõpru, tundsin, et olen täiesti üksinda. Modellindusse sattusin juhuslikult – jäin tänaval silma ja mind kutsuti osalema «Miss Model of the Worldis».

Ma ei osanud tookord isegi rootsi keelt, kuid mul läks hästi ja ma pidin sõitma lõppvõitlusele Türki. Samal ajal tekkis mul aga juba ühes modelliagentuuris oma agent ja nad küsisid: kas ma tahan saada missiks või modelliks, sest need on kaks täiesti eri asja.

Valisin modellinduse ja keeldusin missivõistluse lõppvõistlusele sõitmisest, kuigi Rootsi rahvariided olid minu jaoks juba valmis õmmeldud. Selle asemel sõitsin ainsa fotoga, mis mul endast oli, Milanosse. See oli aastal 1992.

Mulle saadeti autojuht vastu, järgmisel päeval viidi mind otsejoones Vogue’i, tegin seal oma esimesed kolm tööd. See on tegelikult uskumatu, et minu karjäär algas sellest ühest pildist.

Ja mis siis lahti läks?

Modellielu – käimine mööda casting’uid. Mu esimene moedemonstratsioon oli Missoniga. Mulle väga meeldis see koostöö, sest see on soe ja perekondlik firma, kus töötavad koos mitme eri põlvkonna liikmed. Mul tekkis ruttu väga hea läbisaamine paljude disaineritega.

Mida sa ise pead oma modellikarjääri saavutusteks?

Minu jaoks oli iga päev nagu üks suur lotovõit – vau! ma suudan, ma saan. Kui oleme noored, puudub meil enamasti enesekindlus, ja modellinduses, kus nii meeletu konkurents, on iga saavutus suur asi.

Ma võtsin seda kõike väga positiivselt. Kaasa arvatud see, et kuni 1989. aastani, mil me abikaasaga Rootsi läksime, polnud ma ju üldse saanud kuhugi reisida ega kusagil käinud. Milanos tegin palju fotosessioone ja moedemonstratsioone, Pariisis moedemme ja Londonis palju reklaame ning koostööd ajakirjadega.

Mulle meeldis tööd teha. Olin laval koos Cindy Crawfordi, Claudia Schifferiga ja paljude teiste tolleaegsete supermodellidega. Neid vaadati nagu tähti, ja seda nad tõesti ka olid.

Näiteks kui oli Versace’i show, siis teati, et ta valis endale alati ainult kõige paremad modellid ja kolm päeva tehti järjest proove. Kuid ma mäletan, et kui agentuur meid esimest korda pärast moedemmi välja lõbutsema viis, siis tantsiti laudadel – minu jaoks oli see täiesti šokeeriv.

Kuid sina olid ju endine sporditüdruk, sulle kogu see lavamahv ilmselt probleeme ei valmistanud, aga catwalk’il kõndimise pidid sa siiski n-ö üleöö vist selgeks saama. Minu arvamus on, et vanasti kõndisid modellid palju paremini kui nüüd – iga väike nüanss oli tähtis, kuidas sa võtad ära oma kolm jakki, mis sul vahel üksteise otsa olid selga pandud, millal paned käe puusa, millal võtad ära. Oluline oli, et teeksid seda kõike elegantselt. Tänapäeval pole see enam üldse teema ja modellid neid nüansse ei valdagi.

Kui pidada sinu modellikarjääri alguseks aastat 1992, mil sind esimest korda välisagentuuri kutsel Itaaliasse kutsuti, siis millal sa viimast korda suurel laval olid?

Nüüd pole ma vist kuus aastat enam suurel laval olnud, kuid viimane oli neli-viis aastat tagasi Kairi Vildersoniga ja täna (intervjuu on tehtud 8. veebruaril – autor) astun üles Baltika moeshow’l, kus demonstreerin kevadsuvist kollektsiooni.

Milliste maailmas hästi tuntud brändidega sa koostööd oled teinud?

Paljudega. Estée Lauderile meeldisid näiteks mu jalad, tegin neile palju reklaame. (Kaja naerab südamest.) Ma tegin reklaamikampaaniaid firmadele Lexus, Canon, Triumph, Agent Provocateur, Lamborghini, Sony, Alpine ja paljudele teistele.

Pilte ajakirjadele Vogue, Cosmopolitan, Elle, Arena, Maxime jmt. Üks väga edukas kampaania, mis kandis nime «Dressed to Kill», võitis Cannes’i reklaamfilmide kategoorias esikoha ning rääkis ilusatest naistest, kes ajavad meestel eluohtlikult pead segi.

Kas Pierce Brosnani pea suutsid segi ajada?

Ma isegi ei proovinud! (Kaja naerab taas nakatavalt.) Aga ta oli väga meeldiv koostööpartner.

Kui palju külma pead see kõik omal ajal ühelt «raudse eesriide» tagant pääsenud noorelt naiselt tegelikult nõudis? Sa sattusid kuulsuste sekka, keda olid varem näinud vaid teles ja kinoekraanilt.

Jah, see kõik oligi uskumatu, kuid mul ei ole kunagi seda muret olnud, et ma pea kaotaks, ma pole iial olnud mingi tuulepea. Mul on üks tuttav fotograaf, kes on pildistanud paljusid maailmakuulsaid inimesi ja ka moodi ning ta ütles kord minu arvates väga hästi, et moetööstuse puhul arvatakse sageli, et seal on palju ahvatlusi ja intriige, kuid tegelikult puutuvad inimesed seal üksteisega kokku vaid loetud tundideks, äärmisel juhul nappideks päevadeks, et siis taas eri maailmanurkadesse laiali lennata – selleks kõigeks pole lihtsalt aega.

Ma olen seisukohal, et moetööstus ei riku kedagi ära, ainult sa ise võid end ära rikkuda, ja seda mõned ka teevad. Kuid mina leian, et ei tohi teha asju, mis sind ennast hiljem inimesena häirida võiksid.

Kuid toon näite ahvatlusest ja «pea kaotamisest», millest kõik naised aru saavad – Itaalia Vogue’is oli ainuüksi üks ruum kingi täis. Minu jaoks oli aga vaimustav hoopis näha lähedalt, kuidas luuakse tõelist haute couture’i ning kanda kleiti, mida õmmeldi kaks kuud!

Näha, kui täpne ala on tegelikult mood, kui palju sinna pannakse armastust ja aega. Mina õmblesin siinsamas Baltikas (teeme intervjuud vahetult Baltika kevadsuvise moedemonstratsiooni eel Baltika ruumides – autor) reaalkooli õpilasena praktikal olles sitsikitleid.

Ma olin muusaks ühele prantsuse disainerile Hervé Légerile, kelle loodud kummipaeltest kleit õmmeldi kokku käsitsi, ja see muidugi ka maksis palju, hind algas kümnest tuhandest eurost. Tänapäeval Léger seda tehnikat enam ei kasuta, vaid kummipaelakleite õmmeldakse masinatega ning ka hinnad on seetõttu palju odavamad.

Kuna disainerid tahavad, et modellid nende riideid kannavad, siis saavad modellid neid osta minimaalse hinnaga. Nüüd kannab Hervé riideid tütar Johanna, me jagame riideid.

Kui Johanna oli Rootsis Karolinska ülikoolis üliõpilasliidu president, pidi ta käima ühelt ürituselt teisele ning ma andsin talle kogu oma õhtugarderoobi. (Johanna lisab: «Iga kord olid kaastudengid šokis, et jälle on Johannal uus kleit, ja kõik need on maailma tippdisainerite tehtud. See oli nende jaoks täielik müsteerium! Kuni see sai lahenduse Nobeli galal, kuhu ma läksin emaga koos – siis ei tekkinud enam mingeid küsimusi.»)

Kuigi oma IT-haridust sa kunagi ei jätkanud, näib, et nutikust ja ettevõtlikkust on sinus siiski kõvasti – Londonis panid sa püsti oma ettevõtmise. Millega The Button Club õigupoolest tegeleb?

Jumal tänatud, et see IT-haridus jäi kus see ja teine – ma ei kujuta ettegi, et peaksin istuma programmeerijana kusagil arvuti taga! The Button Club sündis sellest, et kuigi olin veel moealal tööl, oli mul siiski palju vaba aega.

Kuna olin endale Londonis ostnud suure aiaga maja, kasvatasin seal lilli. Kuid mind huvitas väga mood ja alustuseks tegin oma moemärgi «Kaja W». Osalesin ise kleitide disaini väljatöötamisel, valmis tehti need aga Hiinas ja Indias. Neid heegeldatud kleite müüdi isegi Tallinna Kaubamajas ja ma müüsin neid ka teistele modellidele Londonis.

Seejärel hakkasin tegema tellimise peale ilusaid ja sooje lambanahkseid kasukaid ning hankisin endale Londoni südames asuva Liberty kaubamaja lähedusse show room’i.

Käisin Itaalias, ostsin sealt Cavalli, Dolce & Gabbana, Versace’i kollektsioone ja panin müüki. Kuna tundsin ainult modelle, siis neid ma sinna enesele appi kutsusingi ning peagi levis uudis minu poest Londonis nagu kulutuli.

Seejärel hankisin imeilusad ruumid Mayfairis, võtsin üle ühe Savile Row’ rätsepa endise töökoja ja poe. Neis ruumides oli kunagi varem asunud nööbipood. The Button Club ́i nimi tuleneb show room’i keldrist leitud vanalt poesildilt.

Sisustasin ruumid ehedal kujul, täpselt nii nagu olid olnud sada aastat tagasi, panin müüki moodi ja kunsti – see polnudki nagu pood, vaid kui hubane salong, n-ö social shopping ning meie juures hakkasid käima aega parajaks tegemas ka Bond Streeti disainerid, sest meil oli baar, pakkusime oma klientidele tasuta veini, meil olid suured sohvad – ruumid olid tõesti väga ilusad ja õdusad.

Hakkasime seal tegema igasuguseid üritusi ja sellest kasvas välja siiani tegutsev meelelahutusfirma The Button Club. Kui pood kvartalis toimunud laiendustööde tõttu sulgeda tuli, võtsin oma kontaktlisti (IT-haridus tuli mulle siiski kord kasuks!) ja kutsusime oma kliente moeüritustele, mis olid suunatud tavalistele moetarbijatele.

Juba esimene kord tuli kohale viissada inimest. Idee oli selles, et inimesed tulid õdusale õhtusöögile või kokteilipeole, kus toimusid moe-show’d – see oli täiesti teistmoodi kontseptsioon, kuna moeüritused on üldjuhul pressile ja ostjatele suunatud. Tegime ka lavashow’sid noortele ja vähetuntud disaineritele, millest omakorda arenesid välja stiilipeod.

Esimesele halloween’i ballile BloodLust Ball tuli meie optimistlike arvutuste kohaselt kahesaja inimese asemel kokku seitsesada! Nüüd oleme seda teinud kuus korda, viimane BloodLust Ball 2011 toetas maailma suurimat vähi heategevusorganisatsiooni Cancer Research UK’d.

Oleme teinud ka palju muid üritusi nagu: The Fall of Rome Imperial Ball, Roosa pantri pidu jne. February Feelgood Ball, mida me korraldame igal aastal Liberty Foundationi toetamiseks, kogus oksjoni käigus 160 000 naela Belize’i lastekodu jaoks.

Püüame ühendada toredaid pidusid heategevusega. Olen näinud meie üritustel nii kuningliku perekonna liikmeid kui ka Hollywoodi näitlejaid. Minu jaoks on see kõik väga loominguline ja jätkuvalt huvitav.

Mida julgustavat või õpetlikku tahaksid öelda mitte ainult modellilaval, vaid üldse maailmas läbi lüüa soovivatele eesti noortele? Millest tuleks neil alustada?

Inglise keeles on tuntud ütlemine: «The Youth is Wasted on the Young» ehk noorus on lapsikuste peale ära raisatud. Mille all mõeldakse seda, et kuigi ollakse oma füüsiliste võimete tipul, eas, mil mõtted on terased ja meeled ergud, kulutatakse end tihti asjatult tühjale-tähjale.

Kuid ärge raisake aega ega hoidke end tagasi – noorus on aeg, kus tuleb ennast arendada. Reisimine ja uued kogemused on selleks kõige õigem tee. Õppige, ärge kartke kodust eemal olemist, reisige, püüdke edasi õppida maailma erinevates koolides ja oma ala asjatundjatelt.

Arendage oma silmaringi ja olge lahtise vaimuga. Ärge kartke komistamisi, sest vigadest ju õpitaksegi. Katsumused arendavad iseloomu. Enamik edukaid inimesi on palju kordi kukkunud, nad erinevad aga teistest selle poolest, et nad ei anna kunagi alla.
 

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:kaja wundereesti tippmodell
Samal teemal
Sponsoreeritud artiklid
RETSEPTID
Viimased uudised
JõulueriKõik
Ajakiri HelloKõik
TervisKõik
Horoskoop
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.eeKõik
JõulueriKõik
Elu24Kõik
Majandus24Kõik
SportKõik
TallinnCityKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv