Portaal alkeemia.ee vahendab koolitaja ja raamatu «Pingevaba elu» autori Leo Babauta arutlust sellest, miks me nii palju rabame, nii palju nõuame ja kas me tegelikult ikka vajame seda kõike.
Kas me vajame kõike seda, mille nimel rabame?
20. märts 2012, 14:40
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Babauta kirjutab, et meil on põhivajadused, milleks on toit, riietus, peavari ja suhted, kuid ühegi põhivajaduse rahuldamine ei nõua tegelikult erilist vaeva. Me ise oleme valinud endale sellised vajadused, mis nõuavad rohkem rabelemist.
Ühiskond, mille oleme ise loonud, on meie tegelikud vajadused suureks paisutanud ning teinud paljudest asjadest staatuse sümbolid, selgitab Babauta.
Suhted on meie vajadustest kõige keerulisemad, ütleb ta, kuid kõik ei pea olema nii raske - näiteks sõbraga kokku saades võib lasta muul maailmal eemale hajuda ja keskenduda sellele hetkele, nautides koosolemist ilma kõrgendatud ootusteta ning muretsemata ka selle pärast, millal õnnestub uuesti kohtuda.
Ehkki abielu ja suhted lastega on keerukamad, ütleb Babauta, et õpib oma ootustest ja vajadustest loobuma, et alles jääks vaid puhas rõõm perekonnaliikmest sellisena, nagu ta parasjagu on.
Panus ühiskonda võib tema sõnul muutuda sama keeruliseks - tavaliselt on see seotud tööga, mis röövib suurema osa meie ajast ning põhjustab palju stressi ja masendust.
«Kuid suure osa nendest põhjustest moodustavad töötunnid, mida me teeme selleks, et maksta võltsvajaduste eest. Kui me vähendame oma vajadusi ja õpime olema rahul vähemaga, peame ma elus püsimiseks ka vähem tööd tegema.»
See omakorda jätab aga meile rohkem vaba aega, mida saame veeta oma pere ja sõpradega ning tehes seda, mida meile vabal ajal meeldib teha.