Lauljanna Anne Velli kirjutas paljude tuntud inimeste kombel elulooraamatu, mis eristub teistest selle žanri teostest selle poolest, et... temast endast saab lugeda üsna vähe.
Anne Velli türkiissinised mälestused
19. märts 2012, 08:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Millest selline salapära? Või on see hoopis tagasihoidlikkus – omadus, mis tegelikult peaks artistile võõras olema? Kindlasti huvitaks ju lugejaid, kuidas sujusid Anne abielud, kuidas poeg Hendrik Sal-Saller meheks sirgus, millistest intriigidest kihas Eesti kuulsamaid meessolistiga naisansambleid Laine jne jne. Võta näpust!
«Vaat ei meeldi mulle see stiil, mida paljud oma elulooraamatutes rõhutavad. Et muudkui mina, mina ise, mina ka. Aga kuidas ma saan oma isiklikust elust kirjutada, kui see kedagi teist ei puuduta?» ütleb Anne Velli.
«Kui hakkaksin oma eraelu lahkama, siis, taevane arm, hakkaksin udutama – aga milleks see? Ma pean ju õigust kirjutama. Ja halba pole mul õigust ka teiste inimeste kohta öelda. Kui mõned naised on kirjutanud näiteks, kes kellega või keda pettis, siis kannatavad sellisest «tõest» ju hoopis kolmandad inimesed. Igaühel on kapis kas või väike luukere, aga seda ei pea ju terve ilm teadma, nii et must pesu pole minu rida.»
Kolm tähtsamat inimest
Anne kirjutabki peamiselt teistest. Aga mitte halba. Kirjutab lõbusalt, elutervelt, lugupidamisega. Kirjutab nendest, kellega on koos töötanud, kellega elu kokku viinud, nendest, keda ehk paljud lugejad enam ei mäletagi. «Alles hiljuti suri Oleg Melnik (populaarne estraadilaulja 1970. aastatel – toim), aga juba küsitakse: kes see Melnik on?»
Palume Annel esile tuua kolm tähtsamat inimest oma elus. Ta ei mõtle sekunditki ja esimesena nimetab Vello Orumetsa. «Oleme sõbrad juba 1968. aastast. Nüüd peaks jääma küsimus «miks?» ära,» muheleb ta. «Oleme temaga väga sarnased – lavalgi klapib kõik suurepäraselt ja kõik need aastakümned oleme saanud tülita läbi. Kujutan ette, et igaüks tahaks ta sõber olla, aga minul on see au.»
Teisena mainib Anne Ada Lundveri. «Kui algul filharmooniasse tulin, oli tema juba staar, mina mitte keegi, aga tasapisi hakkasime sõbrunema. Ada oli väga lahke loomusega naine ja sõbrad olime tema surmani.»
Kolmanda persooni suhtes võtab Anna väikese mõttepausi. «Lia Laats, muidugi Lia,» kostab ta siis. «Andekas, eriline, helge, südamlik, lihtne, nakatav inimene, suur eeskuju.»
Kõigil Anne sõpradel on aga alati pidanud olema üks ühendav joon – huumorisoon. Nagu näiteks Toomas Jõesaar (omaaegse televisiooni hittsaate «Horoskoop» täht – toim), keda lauljatar iseloomustab kui otsast otsani positiivset inimest, kes on ise õnnelik ja tänu sellele on seda ka kõik teised.
Kirjutas Tenerifel
Raamatu pealkirja «Türkiissinine» põhjendab lauljanna tõsiasjaga, et see on tema lemmikvärv ja türkiis lemmikkivi. Nõnda ongi inimesed, kes kaante vahele mahtunud, otsekui türkiissinised ehtekivid tema elus. Ja muide, türkiissinine on ta kaheksa aastat tagasi üllitatud sooloplaatki.
Peaasjalikult kirjutas Anne Tenerifel, kus ta viimastel aastatel talvepuhkust naudib. «Sest seal tundub, et siinsed elu- ja olmemured on kaelast ära. Aju on vaba ja puhanud,» selgitab ta. Miks paljureisinud artistile just Tenerife, kus ta aegsasti paariks talvekuuks korteri üürib, kangesti meeldima on hakanud, sellele tal ühest vastust polegi. «Nii kui sinna läksin, tundsin, et seal on hea olla.
Mõnus kliima, lõunarannikul terve talv stabiilselt 22–25 kraadi sooja, eestlasele suurepärane. Iga päev käisin ookeanis ujumas, ja mitte kord, ja mitte end vaid vette kastmas. Läksin randa, võtsin klade kaasa ja kui juba sulepea pihku võtsin, hakkas tulema. Mõtlesin, et lihtsalt kirjutan ja siis vaatan, mis saab.»
Ta tunnistab, et ehk oleks pidanud algust tegema varemgi, sest paljud huvitavad seigad hakkavad meelest minema. On ju iga päev kas või paari rida märkmeid ja lõppude lõpuks iga inimese elu raamatut väärt.
Annet ei heiduta, et paljud, keda ta oma teoses meenutab, on juba ammu meie hulgast lahkunud. Sõprade kadumine igavikuteele on saanud elu paratamatuks osaks. «Suudan seda võtta filosoofiliselt, et surm on elu loomulik osa. Ega minagi igaveseks jää, ja nii ma seda kõike võtangi. Kallid inimesed on mul hinges aga ikka kogu aeg.»
Raamatu esitlus toimus omaaegsete tähtede rohkel osavõtul 8. märtsil Kuku klubis – oli palju kohtumisrõõmu ja vanade aegade meenutamist.