Lugeja Katriin (nimi muudetud) kirjutas meile erutavast kohtumisest, mis ühelt poolt palju lootusi tekitas, teiselt poolt aga lõpuks maa peale tagasi tõi.
Lugeja kirjutab: meeletus ehk salajane kohting
13. märts 2012, 19:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Haarasin toolileenilt salli ja vaatamata teadmisele, et reaalselt on kõik vaid mäng ning võib viia mitmete normaalselt toimivate suhete hukule, astusin autosse, keerasin selle võtmest käima ja sõitsin...
Sõitsin vastu oma sõltuvuseks süvenenud tundele, et näha teda… Lihtsalt näha, korraks, rääkida paar sõna ja kõik, ei muud … Või ehk üks magus suudlus ka? Väike puudutus, erutav puudutus, mis mulle üldsegi kuidagi ei mõju, naeran pärast vaid selle peale ja sõidan koju tagasi…
Nii ma sõitsin. Teel ei kuulanud raadiot, ei märganud loodust ega eessõitvaid autosidki mitte. Kogu keha oli täis erutavat ootust, magusat tunnet, mis justkui voolas aina juurde.
Mind ei häirinud isegi telefonihelin - ma lihtsalt ei vastanud. Tahtsin olla selle tohutu tunde peaosatäitja. Ja seda ma olingi. Hull, tunnetest segaduses, kummalistest mõtetest haaratud, erutusest tulvil naine, kes sõidab teadmatusse …
Vastu ootusele, mida Tema ei pruugigi mõista. Tema, kes ta peaks mind ootama. Ei tahtnud mõeldagi, kas see tegelikult üldse on nii. Uskusin, et on. Peab olema. Salaja, sügaval sisimas, tunneb see mees ka nii … vaatamata meie vanusevahele, erinevatele arusaamadele elust, niivõrd erinevatesse maailmadesse kuulumisele … Jah, kindlasti, jah! Ka tema tunneb südames seda, mida minagi - kirge, vajadust, magusat soovi kokku saada.
Kokkulepitud ajal saabusingi kohale, tema kontorisse. Ja ehmatuseks oli ta hõivatud. Ma ei osanud oma mõtetes kohe enam sõnu, lauseid kokku seada. Olin kimbatuses ja tekkis soov kohe minema joosta… miski oli valesti, nii kokkusaamises kui ka minus endas.
Olin justkui kahestunud isiksus. Üks osa minust hoidis käes juba autovõtit, et minema tormata, teine ootas hetke, et kohtumine ikkagi toimuks ja see mees, kes oli suutnud mind nii rumalaks ja endast sõltuvaks teha, ilmuks välisuksele ning hõikaks: «Katriin, tule … aeg läks kiirelt, õnneks. Muidu ei oleks suutnud sind äragi oodata…!»
Ehkki ukse peal polnud kedagi, läksin tagasi kontorisse, kus mind siiski tõepoolest oodati..
Kokkusaamine oli aga täpselt nii veider, kui ma olin kartnud. Koos kohvitamine, väike sõnavahetus ja absurdselt sõnakehv olek minu poolt. Hämmastav, kui nõrk ja armetu ma oskan olla! Ja aeg läks. Koos veedetud tund lõi häirekella ja viisakas kokkusaamine sai sõbraliku «head aega»-ga lõpetatud.
Ja siis ma mõistsin. Ma olen meeletu, hull, elan kuskil muinasjutupilvedes. Mõistsin, et olen sellele mehele üks ehk lihtsalt natuke kena sõbralik naisterahvas, ei muud. Kuid ise olin täiesti sõltuvuses tema silmavaatest, kõnnakust, huultest.
Mõistsin, et pean endas üles äratama selle vana «mina», mida olin juba kaotamas. Pean saama taas iseendaks, et mitte muutuda kohutavaks maniakiks.
Koju, pere juurde naastes teadsin, et mul on kõik olemas – lapsed, armastav mees, hea töö, autoriteet, sõbrad, sugulased.
Hea, et läks nii ja mitte hullemini. Aga tööd endaga, et sõltuvusest vabaneda, tuleb teha, kuna hinges salaja ikkagi kriibib mingi vale, muinasjutuline erutus kellestki, kes on õnneks kaugel … ja tibusammudega järjest enam kaugeneb...
Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega.